Unendlichkeit tähendab „lõpmatust” ehk midagi, millel pole lõppu. Laulus viipab lõpmatus jõe kaldal, samal ajal kui inimene on ajavoolus lõksus, luues poeetilise vastanduse igaviku ja mööduva elu vahel.
Rammsteini „Zeit” on laul ajast, mis ei lase end peatada. Tekst vaatab inimese elu kui jõge: „Gefangen so im Fluss der Zeit” [ajavoolu vangis] ja „Dem Ende treiben wir entgegen” [triivime lõpu poole]. Me liigume kogu aeg edasi, isegi siis, kui me ei tea, kuhu. Noorusest saab häda, keha, mis on praegu soe, muutub peagi külmaks, ning inimene „erschafft und sogleich zerstört” [loob ja hävitab kohe]. See on päris sünge mõte, aga just see otsekohesus teeb laulu nii mõjuvaks.
Kõige ilusam hetk on samal ajal kõige raskemini hoitav. Laulja palub: „Bitte bleib steh’n” [palun jää seisma], sest ta on kellegi süles ja tahaks, et see hetk kestaks igavesti. Aga „die Zeit kennt kein Erbarmen” [aeg ei tunne halastust]. „Der perfekte Moment” [täiuslik hetk] jõuab igaüheni, kuid siis tuleb aeg lahkuda ja kellad jäävad seisma alles lõpus. Laulu korduv palve „Augenblick, verweile doch” [hetk, jää ometi püsima] kõlab nagu katse peatada jõgi paljaste kätega. See ei õnnestu, kuid just seepärast tundub iga ilus hetk nii haruldane.