Demütig tähendab alandlikku või tagasihoidlikku inimest, kes ei pea end teistest paremaks. Laulus kirjeldatakse Katharinat nii, kuigi ta ise ei suuda näha, kui imeline ta tegelikult on. See on haruldasem ja poeetilisem sõna kui tavaline „tagasihoidlik“, mistõttu jääb see hästi meelde.
AnnenMayKantereit laul „Katharina“ on soe ja otsekohene kiri inimesele, kes ei näe endas seda, mida näeb temas keegi teine. Katharina on „so wunderbar demütig“ [nii imeliselt alandlik] ja tema rahu armastatakse, kuid ta ise ei pruugi end piisavalt hästi hinnata. Ta on kaotanud usu, et võib kõike saada, ning vaatab sõpru, kes on kusagil rannas ja elavad elu, mida tema praegu elada ei saa. Laulja vastab sellele kahtlusele lihtsa kindlusega: „Es gibt so viel für dich, ich glaub’ daran“ [sinu jaoks on nii palju olemas, ma usun sellesse].
Kõige armsam on korduv kinnitus: „Katharina, ich glaub’ an dich“ [Katharina, ma usun sinusse]. Laul ei nõua, et ta oma kahtlused kohe ära kaotaks, vaid ütleb, et neid pole vaja kanda. Ka viha ei ole siin häbiasi: „Deine Wut ist schon okay und manchmal gut“ [sinu viha on täiesti okei ja mõnikord isegi hea]. See on toetav, veidi julgustav vestlus inimesega, kes mõtleb pidevalt, et ta pole piisav. Ja siis jääb õhku väga inimlik küsimus: mis saab edasi? Laulja tahab seda teada, sest ta usub Katharinasse isegi hetkel, mil Katharina ise veel ei usu.