Wolkenreiter tähendab sõna-sõnalt "pilve ratsanikku". See on poeetiline ja kujundlik liitsõna, mis ei ole igapäevases keeles väga levinud, muutes selle meeldejäävaks ja intrigeerivaks.
Laulus viitab see Jennyle, kes on lennusaatja ja reisib pidevalt pilvede kohal. See sõna annab talle peaaegu müütilise aura, kirjeldades teda kui kedagi, kes hõljub elegantselt taevas, olles samal ajal alati naeratav ja rahulik, nagu tõeline pilve ratsanik.
Kas oled kunagi mõelnud, mis toimub stjuardesside peas, kui nad sulle lennukis naeratades kohvi ulatavad? Saksa bändi AnnenMayKantereit rokilugu „Jenny Jenny” räägibki täpselt sellest argipäevast. Laul viib meid Jenny kurnavasse rutiini: hommik algab peegli ees väsinud silmi meikides, punase huulepulgaga („Die Lippen rot wie Ziegel” [huuled punased nagu telliskivid]) ja sinikollases vormis lennujaama tõttamisega. Jenny unistab stabiilsest lepingust („sie wär so gern fest angestellt” [ta tahaks nii väga olla tähtajatu lepinguga tööl]), aga tema reaalsus on hoopis teine: lennata iga päev 10 000 miili mere kohal nii tihti, et koju jõudes ei mäleta ta enam sedagi, kust ta üldse tuli.
Laulu parim kujund on Jenny kutsumine nimega „Wolkenreiter” [pilvedel ratsutaja]. Laulja Henning May kirjeldab teda kui „Lächeln in der Brandung” [naeratus tormisel merel] – see on kaval saksakeelne sõnamäng tuntud väljendist „Fels in der Brandung” (kalju tormilainetes), sest Jenny peab jääma rahulikuks ja muudkui naeratama keset tuhandeid närvilisi reisijaid, kes ei viitsi tollis ja passikontrollis oodata. Kolmetunnise vahemaandumise ajal joob ta külma kohvi ja guugeldab Panamat, kus ta kord kaks aastat tagasi kümme minutit peatus. See lugu on korraga tempokas ja veidi nukker pilguheit inimesele, kes peab alati professionaalselt naeratama, isegi kui elu libiseb pilvede vahel mööda.