Ausência tähendab 'puudumine' või 'eemalolek'. See on laulu pealkiri ja kordub ka lüürikas, andes edasi loo keskse teema.
Laulus räägib Marília Mendonça lahkuminekust ja sellega kaasnevast tühjusest. Fraas "Meia ausência basta" (Poolik puudumine on piisav) on eriti tabav, vihjates, et isegi osaline eemalolek või teadmatus suhte lõpust on piisav, et mõista, et kõik on läbi. See sõna haarab loo emotsionaalse sügavuse ja valu.
Brasiilia sertanejo-kuninganna Marília Mendonça laulab siin sellest valusast, aga kainestavast hetkest, kui saad lõpuks aru: teine inimene lihtsalt ei tule enam tagasi. Sõnumita jäämine on sageli kõige selgem vastus üldse – nagu ta otsekoheselt ütleb: „Não receber mensagem, também é mensagem” (Sõnumi mittesaamine on samuti sõnum). Kuigi lubadus igavesest koosolust pudenes tolmuks („o pra sempre virou pó”) ja laulja tunnistab, et armastas üksi kahe eest („Amei sozinho, mas por dois”), ei jää ta nurka nutma. Ta otsustab selja sirgu lüüa ja edasi liikuda.
Kogu loo tuum ja võlu peitub refrääni kergelt iroonilises ja enesekindlas toonis: „Preocupa não” (Ära muretse). Ta lubab teise inimese täielikult rahule jätta – ei mingit värava taga koputamist ega telefonikõnesid ekraanile. Eriti hea väljend portugali keeles on siin „tomar vergonha na cara”, mis tähendab otsetõlkes 'häbi näkku võtma', aga igapäevases kõnepruugis 'mõistust pähe võtma' või 'väärikust üles näitama'. Lugu lõpeb tabava väändega tuntud vanasõnast: kui tavaliselt öeldakse, et heale mõistjale piisab poolest sõnast, siis Marília laulab „Meia ausência basta” (Poolest eemalolekust piisab). Ta sai vihjest suurepäraselt aru!