S'y faire on prantsuskeelne väljend, mis tähendab „millegagi leppima” või „millegagi harjuma”. Laulus korduv fraas «il faudra s'y faire» tähendab sõna-sõnalt „sellega tuleb harjuda”, kuid annab edasi sünget mõtet, et laps peab valusa olukorraga leppima.
Stromae, Belgiast pärit artist, kasutab laulu „Dodo” puhul unelaulu vormi, et jutustada lapsele midagi väga sünget. Korduv „Dodo, l’enfant do” [„Tudu, lapsuke, tudu”] kõlab nagu rahulik hällilaul, kuid selle ümber räägitakse isast, kes lööb ema, ja mehest, kes last puudutab viisil, mille eest laps peab vaikima. „Il faudra se taire” [„Tuleb vaikida”] kordub nagu käsk, mis õpetab last vägivalda normaalseks pidama. See vastandus ongi loo kõige valusam võte: pehme unelaulu sõnad katavad olukorda, kus laps ei ole kaitstud.
Laulu teises pooles kandub vägivald edasi. Laps kuuleb, et mehed ei nuta, vaid kaklevad, eriti oma naiste ja lastega, ning isa süüdistab teda toimunus. „Tu verras tu feras” [„Sa näed, sinust saab samasugune”] vihjab, et laps võib õpitud käitumist korrata. „Dodo” ei paku kiiret lohutust: enne rahu tuleb „beaucoup de fois dormir” [„väga palju kordi magada”]. Isegi isa kadumine teeb lapse ainult natuke vähem kurvaks, mitte kohe terveks. See on karm ja sihilikult ebamugav laul, kus unelaul ei uinuta ohtu, vaid sunnib kuulama, mida täiskasvanud lapse eest varjavad.