Квітка tähendab ukraina keeles 'lill'. See on laulu pealkiri ja kordub lüürikas mitu korda, andes sellele sümboolse tähenduse.
Laulus kasutatakse 'lille' metafoorina, et kirjeldada kedagi, kes on laulja elus kiirelt ja ootamatult ilmunud, jättes sügava jälje. See sõna on ilus ja poeetiline, pakkudes sügavamat tähendust kui lihtsalt taim.
„Квітка” tähendab ukraina keeles „lill” ja selles laulus muutub lill üheks inimeseks, kes on jutustaja elus olnud kiiresti ja tugevalt kohal. Ta on korraga „Холодна, голодна й невчасна” [„külm, näljane ja ebasobival ajal”] ning „То світла, то темна й неясна” [„kord hele, kord tume ja arusaamatu”]. Need vastandid teevad suhte rahutuks: seal on iha, segadust ja tunne, et miski toimub liiga kiiresti. „До крові, до болі й до ночі” [„vereni, valuni ja ööni”] on üsna karm, liialdatudki kujund, mis näitab, kui kaugele jutustaja tahab selles loos minna.
Refräänis otsitakse telefoni kaudu jälge: „Шукай в телефоні мій слід” [„otsi mu jälge telefonist”]. See on tänapäevane ja veidi kurb pilt, sest inimene on justkui alles sõnumites või kõnede ajaloos. „Цілуй у вікно мої губи” [„suudle mu huuli läbi akna”] loob läheduse, mida päriselt kätte ei saa. Kõige meeldejäävam on võrdlus: „Як знак на моєму плечі ти квітка” [„nagu märk mu õlal, oled sina lill”]. Lill võib siin olla selle inimese märk jutustaja kehal ja mälus. Nad jätsid teineteisega korduvalt hüvasti, lendasid koos ringiratast ning said lõpuks „так швидко, так сильно й так мало” [„nii kiiresti, nii tugevalt ja nii vähe”]. Just see vastuolu teeb laulu eriliseks: midagi oli väga intensiivset, kuid kestis liiga lühikest aega.