Sõna "Musa" tähendab eesti keeles "muusa". See on ilus ja poeetiline sõna, mis viitab inspiratsiooniallikale, eriti kunstis ja loomingus.
Selles laulus personifitseerib Andrea Bocelli muusikat kui oma muusat, öeldes: "È una Musa che ci invita a sfiorarla con le dita" (See on Muusa, mis kutsub meid teda sõrmedega puudutama). See annab muusikale sügavama, peaaegu jumaliku tähenduse, muutes selle laulu kontekstis väga eriliseks ja meeldejäävaks.
Kui sa kuuled pealkirja "Vivo Per Lei" (Ma elan tema nimel), mõtled ilmselt kohe tüüpilisele itaalia armastuslaulule. Itaalia laulja Andrea Bocelli ja Giorgia panevad meid alguses uskuma, et jutt käib saladuslikust naisest, kes paneb hinge värisema: "Vivo per lei da quando sai / La prima volta l'ho incontrata" (Ma elan tema nimel sellest ajast saati, kui temaga esimest korda kohtusin). Siis aga selgitab Giorgia, et kadeduseks pole põhjust ("E tu non esserne geloso"). See naine kuulub kõigile, kes istuvad üksinda toas ja lülitavad sisse maki. Saladus saab ilmsiks veidi hiljem: see salapärane "tema" on hoopis muusika ise, laulusõnades lausa klaveri kaudu puudutatav muusa ("È una Musa che ci invita / A sfiorarla con le dita / Attraverso un pianoforte").
Mulle meeldib, kui ausalt lauljad kirjeldavad muusiku tegelikku elu. Muusika võib lüüa sulle pähe, aga see on "un pugno che non fa mai male" (hoop, mis ei tee kunagi haiget). See veab sind linnast linna, sunnib pisut kannatama ja nõuab truudust. Bocelli tunnistab otsekoheselt: "Io non ho altra via d'uscita" (Mul pole muud väljapääsu). Olgu laulja laval või surutud seljaga vastu seina ("Sopra un palco o contro a un muro"), muusika jääb alati peategelaseks. Isegi kui elusid oleks mitu, elaksid nad ikka sellele samale kunstile.