Socchiudo tähendab „pilutan” ehk sulgen silmad ainult osaliselt. Laulus loob fraas „Socchiudo gli occhi” unenäolise hetke, kus jutustaja näeb silmi pilutades armastatut taas enda lähedal.
Itaalia laulja Andrea Bocelli viib meid selles laulus otse Itaalia rannikukülla Portofinosse, kus räägitakse saatuslikust armumisest. Laulja usub siiani unistustesse ja nimetab juhtunut saatuse veidraks mänguks: „Lo strano gioco del destino / A Portofino m'ha preso il cuor” („Saatuse veider mäng / Portofinos võttis mu südame”). Loo keskmes on hommikune meri, mis tõi kallima tema juurde, ning mälestus suudlustest ja näost, mida ta ootas taevanurga all („Ricordo un angolo di cielo / Dove ti stavo ad aspettar” ehk „Mäletan ühte taevanurka / kus ma sind ootasin”).
See armumine muudab kogu laulja eluteed. Ta kordab kindlalt: „Non è più triste il mio cammino” („Mu teekond pole enam kurb”). Silmi sulgedes näeb ta kallimat ikka veel enda lähedal. Lugu segab itaaliakeelseid salme lihtsa ingliskeelse refrääniga „I found my love in Portofino” („Leidsin oma armastuse Portofinos”), jättes kuulajale tunde helgest suvisest mälestusest mere ääres.