ZITTI E BUONI Lyrics in Estonian by Måneskin

Oblio tähendab itaalia keeles „unustust” või seisundit, kus inimene on justkui kõigest ümbritsevast ära lõigatud. Laulus esineb see kujundis „Risalirai dal tuo oblio” ehk „sa tõused välja oma unustusest”, mis annab sõnale poeetilise ja võimsa tähenduse: raskustest või segadusest on võimalik taas pinnale tõusta.

Måneskini „ZITTI E BUONI” on trotsakas lugu inimestest, kes ei taha end teiste arvamuse järgi väiksemaks teha. Jutustaja kirjeldab end määrdunud riiete, sigaretisuitsu ja raskelt ülesmäge kulgeva teega: „Scusami, ma ci credo tanto” [Vabandust, aga ma usun sellesse väga] ning „anche se la strada è in salita” [isegi kui tee läheb ülesmäge]. Ta treenib, et teha oma hüpe, samal ajal kui teised räägivad ega saa tema elust aru. Refrääni „Siamo fuori di testa, ma diversi da loro” [Me oleme peast pöörased, aga teistsugused kui nemad] ei tasu võtta diagnoosina. See on uhke viis öelda: me ei sobitu nende reeglitesse.

Loo kuulsaim hüüatus „Zitti e buoni” tähendab „olge vait ja korralikud” või otsetõlkes „vait ja head”. See kõlab meelega käsuna, millele bänd vastu vaidleb. „Parla la gente purtroppo, parla, non sa di che parla” [Kahjuks inimesed räägivad, nad ei tea, millest nad räägivad] pöörab pilgu kuulujuttudelt tagasi enda teele. Kujundid muutuvad aina suuremaks: suletud uksed, mida ta tahab jalaga lahti lüüa, mägironija pilk ülespoole, selga seotud vahatiivad ja õhu otsimine, kui „qui mi manca l’aria” [siin jääb mul õhust puudu]. Ikarose meenutavad vahatiivad lisavad julgusele ka riski, kuid sõnum jääb selgeks: ema võib pahandada, inimesed võivad rääkida, aga tema ei kavatse enam ukse taha jääda.