Glasögonormen on omapärane rootsi liitsõna, mis tähendab sõna-sõnalt „prillimadu”, kuid viitab tegelikult prille kandvale nohikule või veidi kohmakale inimesele. Laulus on see kujundlik ja meeldejääv hüüdnimi tegelasele, kes peegeldab valgust oma prillidelt ja sõidutab teise inimese tingimusteta koju.
Kenti „Töntarna” on sünge ja veidi üle võlli lugu kättemaksust, ootamisest ning sellest, kuidas üks inimene püüab teist ikka ja jälle kokku lappida. Jutustaja nõuab: „Häng dem högt” [Riputage nad kõrgele] ja kordab, et tahab kättemaksu. Samal ajal räägib ta väikesele õele: „Lägg dig ner och sov, lilla syster” [Heida pikali ja maga, väike õde]. See kõlab korraga hellalt ja ähvardavalt, justkui valmistutaks millekski, mis peab paratamatult juhtuma. Sõna tönt tähendab rootsi keeles umbes nohikut või tola, kuid laulu tekst ei anna sellele üht kindlat tegelast ega selgitust.
Kõige tugevam on kahe inimese ühine minevik. Kui õde pidudel nuttis ja külaliste ees koost lagunes, ehitas jutustaja ta „bit för bit” [tükk tüki haaval] uuesti üles. Ta õppis üksi ootama, sõidutas õde tingimusteta koju ning meenutab, kuidas õde hoidis jalgratta tagaistmel temast krampudes kinni. „Glasögonormen reflekterar ljus” [Prillimadu peegeldab valgust] on kummaline ja natuke naljakas hüüatus, ilmselt pilkav kujutlus prillidega nohikust. Just sellised konkreetsed pildid muudavad laulu teravaks: hoolitsus, alandus ja külm kättemaksumõte elavad siin kõik ühes peresuhtes kõrvuti.