Pärlor tähendab 'pärlid'. See on ilus ja poeetiline sõna, mis annab laulule pealkirja ja sügavama tähenduse.
Laulus laulab Kent: "Allt som du gör blir till pärlor på min panna" (Kõik, mida sa teed, muutub pärliteks mu laubal). See metafoor viitab sellele, et kõik armastatu teod, isegi kõige väiksemad, on laulja jaoks väärtuslikud ja kallid, justkui pärlid, mis kaunistavad ja rikastavad tema elu.
Kenti „Pärlor“ on korraga hell ja veidi sürreaalne laul kahest inimesest, kes püüavad üksteise kõrval edasi liikuda. Laulus nimetatakse neid sõpradeks, kes „lär oss av varann“ [õpime teineteiselt]. Nad annavad teineteisele võimaluse, sest nüüd ollakse vanemad ja nähakse tunneli lõpus valgust. Lapsepõlvelood muutuvad lugudeks täiskasvanutele, samal ajal kui televiisor mängib lihtsalt taustaks. See kõrvutus on armas, aga natuke kurb: unistused on alles, kuid elu ei ole enam muinasjutt.
Korduv palve „snurra min jord igen“ [pane mu maailm jälle pöörlema] muudab lähedase inimese peaaegu kogu maailma käivitajaks. Raadio mängib nende laulu, Stockholm on tühi ja maailm näib hinge kinni hoidvat. „I ett iskallt IKEA-land“ [jääkülmas IKEA-maal] on terav ja naljakalt rootsipärane kujund: IKEA nimi muudab külma, steriilse argipäeva üheks suureks möbleeritud maaks. Kõige salapärasem küsimus on „Vilken färg har själen“ [mis värvi on hing?]. Vastust ei tulegi. Selle asemel muutuvad kõik teise inimese teod „pärlor på min panna“ [pärliteks mu laubal], kujundiks, mis võib olla ilu, higi või pisarad. Just see lahtine küsimus teebki laulu nii köitvaks.