Lagom on iseloomulik rootsi sõna, millel pole eesti keeles üht täiesti täpset vastet. See tähendab midagi, mis on „just paras” või mõõdukas, ning laulus väljendab see Rootsi rahvuslikku ideaalpilti: I landet lagom är bäst ehk „maal, kus parasjagu on kõige parem”.
Kent esitleb Rootsit korraga armastuse ja ebamugavusega. Alguses kõlab pöördumine: „Sverige, Sverige, älskade vän“ [Rootsi, Rootsi, armas sõber], kuid kohe järgneb „En tiger som skäms“ [häbenev tiiger]. See on terav kujund: uhke ja tugev maa, mis ei tunne end oma vaikuse või tegude pärast päris mugavalt. „När allvaret har blivit ett skämt“ [kui tõsidusest on saanud nali] ja „När tystnaden skräms“ [kui vaikus hirmutab] annavad mõista, et midagi on muutunud ning isegi vaikimine ei ole enam rahulik.
Samal ajal on uks külalisele lahti: „Välkommen, välkommen hit / Vem du än är, var du än är“ [tere tulemast siia, kes sa ka poleksid ja kus sa ka ei oleks]. Verandale kaetakse pidulaud kauge külalise jaoks, juuakse järjekordse jaanipäeva ehk suvise midsommari terviseks ning süüakse värsket kartulit ja heeringat. „I landet lagom är bäst“ [maal, kus paras on kõige parem] viitab Rootsi kujutlusele mõõdukusest ja tasakaalust. Kuid pilt ei jää rõõmsaks: vihm peksab akendele, öö on valge ja vaikne ning klaasid säravad laual „lika tomma som ord“ [sama tühjad kui sõnad]. Just see vastand teeb loo meeldejäävaks: külalislahke pidu toimub samal ajal, kui laual ja õhus on palju ütlemata jäänut.