Bråddjup tähendab sõna-sõnalt "kuristikku" või "sügavikku". See on dramaatiline ja kujundlik sõna, mida igapäevastes lauludes just tihti ei kuule.
Selles laulus kasutatakse seda metafooriliselt, kirjeldades, kuidas maailm lõpeb Karlbergi kohal kuristikus, mis annab edasi tunde, et miski on lõppemas või jõudmas pöördepunkti. See poeetiline kasutus teeb sellest meeldejääva sõna.
Kenti „Allt Har Sin Tid” („Kõigel on oma aeg”) liigub läbi õhtuse Stockholmi, kus taevas muutub „från svartnat silver till rött guld” [tuhmunud hõbedast punaseks kullaks] ja hilissuvine vihm langeb Karlbergi kohal. Stockholm on siin „vår slutstation, vårt mål” [meie lõpp-peatus, meie siht], kuid linn tundub korraga kulunud, kitsas ja ärev. Laulja läheb üle silla Fridhemsplani poole ning kujutab ette, et tema viimased sõnad võiksid olla: „Förlåt för allt jag aldrig sa” [anna andeks kõige eest, mida ma kunagi ei öelnud]. Need kohad on Stockholmi päris piirkonnad, nii et tekst kõnnib väga konkreetsel linnateel, mitte mõnes ebamäärases unenäos.
Korduv mõte on lihtne ja peaaegu vanasõnaline: „En sak i taget, allt har sin plats, en sak i taget, allt har sin tid” [üks asi korraga, kõigel on oma koht, kõigel on oma aeg]. Järgneb pikk vastanduste rida: on aeg üles ehitada ja maha lõhkuda, nutta ja naeratada, vaikida ja rääkida, armastada ja vihata, saada ja kaotada. Samal ajal on suhtes sihikindlust ja isegi ohtu: „Du träffar alltid mitt i prick” [sa tabad alati täpselt märki] ning „Ingen tar oss levande” [keegi ei saa meid elusalt kätte]. Lõpus ootab tühikäigul limusiin, „magus elu” ei oota, surnud tähed säravad nagu teemandid ja kõige armsam inimene on olemas, kuigi laulja tunnistab: „jag är lost in space nu” [ma olen praegu kosmosesse eksinud]. See on suurte kujunditega laul kahest inimesest, kellel on „vår tid” [meie aeg], isegi kui kogu maailm nende ümber tundub tohutu ja veidi liiga palju.