Ficelles tähendab sõna-sõnalt "nöörid" või "niidid". See on huvitav valik, sest see pole igapäevane sõna, mida igas laulus kuuleks.
Laulus kasutatakse seda väljendis "qui tire les ficelles", mis tähendab "kes tõmbab niite" ehk "kes juhib asju" või "kes on marionetijuht". See annab laulule sügavama tähenduse, viidates kellegi varjatud kontrollile või mõjule, mis on intrigeeriv ja paneb kuulaja mõtlema.
„Parisienne” on flirtiv ja veidi irooniline fantaasia naisest, kes ei lase end Pariisi klišeedel määratleda. Laulja tahab pariislannat, „qui traverse au feu vert” [kes läheb üle tee rohelise tulega] ja „qui s’en fout d’la Tour Eiffel” [keda Eiffeli torn üldse ei huvita]. See on naljakas kujutlus: ta võib kõndida mööda Champs-Élysées’st, kuid ei pea turistlikust Pariisist vaimustuma. Sõna „oseille” tähendab slängis raha, nii et rida „Parfois, comme l’oseille, tu t’en vas” [mõnikord lähed ära nagu raha] võrdleb naise kadumist rahaga, mis kipub käest libisema.
Laulus leidub ka tänavaelu, luksuse ja suhteootuste segu. „De mon tél’, artificielle” [mu telefonis, kunstlik] viitab ekraanil nähtavale, võib-olla liiga ilustatud kuvandile, samal ajal kui päris Parisienne on laulja kõrval ka raskel ajal olnud. Ta tahab „du sérieux” [midagi tõsist], mitte niisama lõbutsemist. Champs-Élysées ja Avenue Montaigne toovad sisse Pariisi kallima poole, suured rahatähed ja pommilik hüüatus „Appelle les pompiers” [kutsu tuletõrjujad] muudavad lõpu meelega ülepakutud peoks. See on enesekindel, natuke kaootiline lugu naisest, kes tunneb linna, kuid ei kummarda selle kõige kuulsamaid sümboleid.