Egidą tähendab 'eestkoste' või 'kaitse'. See on haruldasem ja poeetilisem sõna, mis annab laulule sügavust.
Laulus lauldakse "Byliśmy pod boską egidą" (Olime jumaliku eestkoste all), mis viitab sellele, et suhe oli alguses kaitstud ja õnnistatud. See sõna loob pildi millestki pühast ja kadunust, mis teeb selle eriti meeldejäävaks.
Sanahi lugu "Było, Minęło" räägib lahkuminekust ja sellest, kuidas aeg muudab kõike, isegi kui valu jääb. Laulja meenutab suhet, mis oleks võinud olla, aga jäi olemata, sest teine pool ei andnud kunagi endast märku: "Nigdy nie dałeś znać, nie powiedziałeś słowa / Mogłeś tu obok być i czule mnie całować" [Sa ei andnud kunagi märku, sa ei öelnud sõnagi / Sa oleksid võinud siin minu kõrval olla ja mind hellalt suudelda].
Ta kirjeldab, kuidas kõik tundub nüüd teistmoodi – isegi ilm on sassis: "Śnieg spadł w lipcu, nie w grudniu / Północny mróz jest na południu" [Lumi sadas juulis, mitte detsembris / Põhjamaine pakane on lõunas]. See näitab, kui pea peale on maailm pööratud. Laulja häälegi on muutunud: "Mój głos to alt, już nie sopran" [Minu hääl on alt, mitte enam sopran]. Kuigi valu on suur, otsustab ta seda mitte näidata: "To krzyk i płacz, o którym nigdy nie dam znać" [See on karje ja nutt, millest ma kunagi märku ei anna]. See on lugu kaotusest ja sellega leppimisest, isegi kui südamesse jääb igatsus.