Sur tähendab eesti keeles 'sarv'. See on haruldane ja müstiline sõna, mis viitab islami traditsioonis pasunale, mida puhutakse viimsel kohtupäeval.
Laulus kasutatakse seda metafooriliselt, et edasi anda paratamatuse ja pöördumatuse tunnet. Fraas "Nasıl olsa üflendi sur" (Sarve on juba puhutud) viitab sellele, et saatus on otsustatud ja tagasiteed pole, lisades laulule dramaatilise ja saatusliku tooni.
Güliz Ayla lugu "Sur" on täis lahkumineku valu ja trotsi. See räägib tunnetest, kui suhe on purunenud ja laulja tunneb, et Jumal pole neid kokku kirjutanud. Ta laulab, et läheb minema, eemale kohtadest, mis talle valu teevad: "Giderim ben buralardan / Derine yakın kıyılardan / İçimi yakan sızılardan" [Ma lähen siit minema / Sügavale lähedalt kallastelt / Valust, mis mu sees põleb]. See on lugu väsimusest ja pettumusest, aga ka otsusest edasi liikuda.
Samas on loos ka tugev üleskutse, peaaegu käsk, et valu tuleks otsekohe vastu võtta ja sellega silmitsi seista. Laulja ütleb: "Dur, gizlenme kalbimden vur / Rüzgar dursun sen savur / Nasıl olsa üflendi sur / Güneş soğusun sen kavur" [Peatu, ära peitu, löö mind südamesse / Tuul peatugu, sina paiska / Niikuinii on sarve puhutud / Päike jahtugu, sina põleta]. See on nagu üleskutse lasta kõigel tulla, olgu see siis valu või häving, sest niikuinii on otsus tehtud ja tagasiteed pole. See on lugu, mis on täis emotsioone ja annab edasi tugeva tunde, et mõnikord tuleb lihtsalt lasta asjadel juhtuda, isegi kui see on valus.