Hardnekkig tähendab midagi, mis püsib visalt ega anna kergesti järele. Laulus kirjeldab see tugevat sisemist tungi, mis tabab lauljat ootamatult ja jääb kangekaelselt püsima, muutes sõna eriti jõuliseks ja meeldejäävaks.
Bløfi „Omarm” on palve läheduse järele. Laulja ütleb, et kaugele minek ei sõltu tegelikult vahemaast, vaid ajast, ning ta ei oska seletada, miks ta tahab lahkuda. Ometi seisab ta kindlalt, käsi välja sirutatud: „Lief, ga dan mee” [Kallis, tule siis kaasa] ja „Omarm me” [võta mind kaissu]. See ei ole kutse kuhugi põgeneda. Vastupidi, ta palub: „En breng me nergens heen” [ja ära vii mind mitte kuhugi]. Siin tähendab omarmen kallistamist, aga ka kogu inimese vastuvõtmist.
Teises salmis läheb kujund veel sügavamaks. Sinna, kuhu minnakse, ei jõuta ainult mõtlemisega, vaid tahtega, isegi kui pimedus ja mõistus sellele vastu vaidlevad. Armastatud inimesel palutakse omaks võtta tema „lijf en leden” [keha ja kõik liikmed], „waanideeën” [luulud või pöörased mõtted], kogu minevik ja isegi „zeven zeeën” [seitse merd, kujund tohutu kauguse kohta]. Lõpus muutub laul peaaegu mänguliseks: see, kui sirgelt inimene seisab, ei sõltu raskusest, vaid tuulest. Väga ilus ja veidi kummaline viis öelda, et vahel hoiavad meid püsti mitte loogika, vaid kellegi lähedus ja valmisolek meid tervikuna kallistada.