Mannenhart tähendab sõna-sõnalt „mehe süda” ja koosneb sõnadest man („mees”) ja hart („süda”). See on kujundlik väljend laulu kontekstis: väliselt võib mees paista kõva nagu kivi, kuid tema sees on tundlik ja haiget saav süda.
„Mannenharten“ tähendab „meeste südamed“ ja see laul räägib mehest, kelle väline kõvadus varjab palju pehmemat sisemust. Ta tunnistab, et vaikides tahab ta tegelikult palju öelda: „Als ik zwijg, wil ik zoveel zeggen“ [Kui ma vaikin, tahan ma nii palju öelda]. Samal ajal ei oska ta alati oma hoolimist välja näidata. Ta unustab komplimendi, ei pane tähele, kui teine pingutab, ja kuulab vahel halvasti. Ausalt öeldes on see üsna naljakas eneseõigustus: kui ta räägib, ei suuda ta samal ajal kuulata, sest „ik kan niets tegelijk“ [ma ei suuda korraga mitut asja teha].
Laulu keskne kujund on „een man van steen“ [kivist mees]. Väljast paistab ta kõva ja tundetu, kuid laul kutsub vaatama sellest kestast läbi: „prik er eens doorheen“ [torka sellest läbi] ja lase isegi tema „mannenhartil“ [mehe südamel] haiget saada. Lõpus tunnistab ta, et temas elavad korraga nii „een jochie en een vent“ [üks poisike ja üks täiskasvanud mees]. See teeb tegelase sümpaatseks: ta ei väida, et oskab alati õigesti käituda, vaid palub näha tema vaikuse, hajameelsuse ja kõva oleku taha. Laulu sõnum on lihtne ja soe: „Niets is wat het lijkt“ [miski pole selline, nagu paistab].