Learn German with Chanson Music with these 23 Song Recommendations (Full Translations Included!)

Have you ever felt like you can handle the biggest, most dramatic challenges in life, but stumble when it comes to the small, everyday stuff? This song is for you. The singer, Dota Kehr, describes a life of epic struggle and achievement. She says, „Ich habe mit Engeln und Teufeln gerungen“ (I have wrestled with angels and devils) and was „Genährt von der Flamme, geleitet vom Licht“ (Nourished by the flame, guided by the light). It sounds like she's a character in a fantasy novel!

She even claims, „selbst das Unmögliche ist mir gelungen“ (I even succeeded at the impossible). But here's the funny and relatable twist. After all that, she admits, „Aber das Mögliche schaffe ich nicht“ (But I can't manage the possible). It's a fantastic contradiction. She can conquer the impossible, but the ordinary, possible things are just too hard. Maybe it's easier to fight a demon than to do your laundry.

Alman şarkı yazarı Dota Kehr ve Rainald Grebe'nin bu parçası, iki insanın inat yüzünden birbirini nasıl tamamen ıskaladığını anlatıyor. Sözlerdeki mesafe hissi daha ilk cümleden yüzümüze çarpıyor: „Du hast mir bis zuletzt noch 'Sie' gesagt und schwiegst per 'du'“ (Son ana kadar bana 'Siz' dedin ama suskunluğun 'sen'liydi). Almancada resmi hitap olan "Sie" ile samimi "du" arasındaki bu zıtlık, tarafların duygularını saklamak için nasıl bir kibarlık kalkanı arkasına sığındığını gösteriyor. Biri gururundan tek kelime etmiyor („Kein Ton aus meinem, denn ich hatte Ehre“ - Benim ağzımdan çıt çıkmadı çünkü gururum vardı), diğeri ise sanki sonsuz vakti varmış gibi sessiz kalıyor.

İşin trajikomik tarafı, iki taraf da her şeyin farkında. Başkalarıyla gülünse, istenmeyen iltifatlar kabul edilse bile asıl gözler hep birbirinin üzerinde. Ama gurur kazanıyor; „Wir haben ihn mit dummer Hand verschwendet“ (Onu aptalca bir elle harcadık) diyerek mükemmel bir yazı boşa harcadıklarını itiraf ediyorlar. Ayrılık konuşması yapılıp biri kapıdan çıktığı anda yağmur başlıyor. Şarkının veda cümlesi ise biraz acımasız ve net: Bizim için kader olan o insanlarla hayat boyu sadece bir kez karşılaşırız ve o anı kaçırdık.

Avec « Kurzer Epilog », l'artiste allemande Dota Kehr s'associe à Rainald Grebe pour raconter une occasion manquée qui fait grincer des dents. Dès la première ligne, la distance entre les deux personnages saute aux yeux : « Du hast mir bis zuletzt noch „Sie' gesagt und schwiegst per „du' » (« Tu m'as vouvoyé jusqu'au bout et tu te taisais en me tutoyant »). En allemand, cette tension entre le vouvoiement formel (Sie) et le silence intime (per du) montre parfaitement la fierté ridicule qui bloque les sentiments. Les deux protagonistes jouent la comédie : elle fait semblant de s'amuser avec d'autres et feint l'indifférence (« Ich tat so kühl » / « Je faisais semblant d'être si froide »), alors qu'en réalité, un simple geste aurait suffi (« Ich wäre dir nachgefolgt in die Unendlichkeit » / « Je t'aurais suivi jusqu'à l'infini »).

Le morceau prend l'allure d'un bilan lucide et sans détour. Les deux amants réalisent qu'ils ont gâché un été magnifique par bêtise : « Nun aber, da das Kinderspiel beendet / Begreifen wir, dass es der letzte war » (« Mais maintenant que ce jeu d'enfant est fini, nous comprenons que c'était le dernier »). Dès le départ de l'autre, la pluie commence à tomber, scellant cette séparation définitive sur un constat fataliste : on ne recroise jamais ceux qui nous étaient vraiment destinés (« Weil wir nie wieder denen begegnen / Die für uns ausersehen sind »).

Cette chanson décrit une scène que vous connaissez sûrement : un adieu à la gare. Dota Kehr et Gisbert zu Knyphausen chantent le moment où quelqu'un part en train. Tout semble si normal au début : « Wenn einer fortgeht, gibt man sich die Hände / Am Bahnhof lächelt man so gut es geht » (Quand quelqu'un s'en va, on se serre la main / À la gare, on sourit du mieux qu'on peut). Mais derrière ce sourire forcé, il y a une grande tristesse.

La chanson explore ce que ressent la personne qui reste sur le quai. Son cœur part en voyage avec l'autre, et il est difficile de ne pas « dérailler », comme le dit la chanson. La tristesse est même physique : « Wenn einer fortgeht, braucht man nichts zu essen / Man wird so leicht von Tränenschlucken satt » (Quand quelqu'un s'en va, on n'a pas besoin de manger / On est si vite rassasié en ravalant ses larmes). La chanson se termine sur une réflexion à propos des mots de la séparation, décrivant « warten » (attendre) comme un verbe difficile et « lebe wohl » (adieu) comme un ordre final.

Tu as déjà eu l'impression de pouvoir déplacer des montagnes, mais d'être incapable de faire les choses les plus simples du quotidien ? C'est exactement le sujet de cette chanson de l'artiste allemande Dota Kehr. Elle nous décrit une vie d'aventures épiques, où elle a lutté contre des forces incroyables. Elle chante : « Ich habe mit Engeln und Teufeln gerungen » (J'ai lutté avec les anges et les démons) et « selbst das Unmögliche ist mir gelungen » (j'ai même réussi l'impossible). On imagine une héroïne qui a traversé le feu et surmonté tous les obstacles.

Mais c'est là que la chanson devient vraiment drôle et terriblement juste. Après avoir listé tous ses exploits surhumains, elle avoue avec une franchise désarmante : « Aber das Mögliche schaffe ich nicht » (Mais je n'arrive pas à faire le possible). C'est le cœur de la chanson, répété comme un refrain. C'est un hymne rock pour tous ceux qui peuvent gérer les plus grandes crises mais oublient de payer leurs factures ou d'arroser les plantes. Une contradiction hilarante et si humaine !

Эта песня — идеальный саундтрек для прощания на вокзале. Знаешь, та самая сцена, как в кино: поезд вот-вот уйдёт, и вы стоите на перроне, пытаясь улыбаться. Дота Кер поёт: «Am Bahnhof lächelt man so gut es geht» (На вокзале улыбаешься, как можешь). Песня описывает то самое чувство, когда человек, вокруг которого вращается весь твой мир, уезжает, а ты остаёшься стоять «zwischen Zügen» (между поездами), думая обо всех несказанных словах.

После отъезда становится только тяжелее. Сердце отправляется в путешествие вместе с уехавшим, а тебе остаётся только ждать. Песня очень точно подмечает, что «Ein schweres Verbum ist das Wörtchen „warten'» (Трудный глагол — это словечко «ждать»). И как пронзительно звучит строка о том, что после расставания не хочется есть, ведь «Man wird so leicht von Tränenschlucken satt» (Так легко насытиться, глотая слёзы). Это грустная, но очень честная зарисовка о том, каково это — провожать кого-то, возможно, навсегда.

¿Alguna vez has logrado hazañas épicas pero te trabas con lo más básico del día a día? De esa ironía total trata este tema de rock de Dota Kehr junto a Anna Mateur. La letra repite un dilema casi cómico: la voz que canta asegura que ha peleado contra seres sobrenaturales (Ich habe mit Engeln und Teufeln gerungen [He luchado con ángeles y demonios]), guiada por el fuego y la luz, y que incluso fue capaz de triunfar en lo más difícil (Und selbst das Unmögliche ist mir gelungen [E incluso lo imposible lo he conseguido]).

El remate llega con el choque de realidad en la última línea: Aber das Mögliche schaffe ich nicht (Pero lo posible no lo logro). La gracia del texto está en ese juego entre das Unmögliche (lo imposible, la épica) y das Mögliche (lo posible, lo cotidiano y alcanzable). Puedes vencer monstruos mitológicos en tu cabeza, pero las tareas simples de la rutina a veces te ganan la batalla.

This song is a step-by-step guide to the quiet misery of a train station goodbye. Dota Kehr and Gisbert zu Knyphausen sing about the awkward moment when someone leaves, and you have to force a smile: "Am Bahnhof lächelt man so gut es geht" (At the train station, you smile as best you can). The song describes the feeling of watching the person your world revolves around just sit inside the train, and thinking about all the things you could have said to change everything, but now it's too late.

The lyrics get into the physical feeling of this kind of sadness. Your heart feels like it has left with them, wandering around alone. You lose your appetite because, as the song says, "Man wird so leicht von Tränenschlucken satt" (You get full so easily from swallowing tears). The song ends with a very clever, almost nerdy observation about the words themselves: waiting is a "schweres Verbum" (a heavy verb), and "farewell" is a "Schluss-Imperativ" (a final command), a blunt and painful end to the conversation.

Have you ever felt lonely, even when you're with someone you love? This beautiful and sad song by Dota Kehr explores that exact feeling. The singer compares herself to a leaf torn too soon from a tree, feeling lost and disconnected.

She wants to feel her lover's heartbeat to forget her own pain, but she can't bring herself to share her secrets or cry her tears. She hides her sadness in kisses, all while wondering about a heartbreaking question: "Are all lovers so lonely?" The song suggests that the same powerful force that brings people together, like life or fate, is the same one that will eventually tear them apart, adding a deep layer of melancholy to this feeling of isolation.

This song tells a story of a huge missed opportunity between two people. It's all about the things left unsaid. One person kept things formal, saying „Sie" (the formal 'you') right up to the end, while the other was waiting and suffering. They both watched each other from a distance, too proud to make the first move: „Kein Wort aus deinem Mund, du hattest Zeit / Kein Ton aus meinem, denn ich hatte Ehre" (Not a word from your mouth, you had time / Not a sound from mine, because I had pride).

They look back on a perfect summer they completely wasted—„Wir haben ihn mit dummer Hand verschwendet" (We wasted it with a foolish hand). Now that the games are over, they realize it was their last chance. The song ends on a deeply sad and final note, suggesting that you only get one shot at meeting the person you're truly meant to be with: „Weil wir nie wieder denen begegnen / Die für uns ausersehen sind" (Because we never again meet those / Who are destined for us).

"Sonett In Dur" is a love song built as a sonnet, and it asks a quiet question: what was life actually like before you?

In the first half the singer sits in their still hours and tries to remember. They cannot really do it. The past has gone soft and vague, because the present is a sea surging all around them, the one their best dreams flow into. Whatever they were searching for before, they no longer know.

Then the song turns. Before the beloved existed, the singer had forgotten how sweetly the birds sang. What is left of those earlier years is not much: white winters and loneliness. And those are still waiting, patiently, in case the beloved goes.

That is where the last line lands. If you leave me alone, it will never be spring again. The music stays warm and major key throughout, which is what makes the ending ache. It is a happy song that knows exactly what it would cost to lose this.

Táto pieseň je o tej chvíli, ktorú všetci poznáme: lúčenie na vlakovej stanici. Dota Kehr a Gisbert zu Knyphausen spievajú o tom, ako sa ľudia snažia usmievať, aj keď je to ťažké: „Am Bahnhof lächelt man so gut es geht“ (Na stanici sa človek usmieva, ako najlepšie vie). Opisujú pocit, keď stojíte na nástupišti a pozeráte sa na vlak, v ktorom sedí osoba, okolo ktorej sa točí celý váš svet. Všetko by sa možno dalo zmeniť jediným slovom, ale už je „vielleicht zu spät“ (možno príliš neskoro).

Pieseň pokračuje opisom toho, čo sa deje po odchode. Srdce odchádza s milovanou osobou a človek, ktorý zostal, stráca chuť do jedla, pretože sa „so leicht von Tränenschlucken satt“ (tak ľahko nasýti prehĺtaním sĺz). Komunikácia sa obmedzí na pohľadnice a listy a čakanie sa stáva ťažkým. Pieseň končí silným postrehom: slovo „warten“ (čakať) je ťažké sloveso a „lebe wohl“ (zbohom) je definitívny rozkaz na rozlúčku.

In “Blatt Im Wind” van de Duitse artiest Dota Kehr spreekt iemand haar geliefde toe vanuit een bijna onmogelijke nabijheid. Ze wil zijn hart voelen kloppen, zodat ze haar eigen hart niet hoeft te horen: “Lass mich das Pochen deines Herzens spüren” [Laat me het bonzen van je hart voelen]. Ze vraagt hem om alle geheime deuren voor haar te openen, terwijl haar eigen deuren op slot blijven. Ze kan haar gevoelens niet uitspreken en haar tranen blijven binnen. Dat beeld is mooi en pijnlijk tegelijk: kussen worden de enige manier om verdriet te verdrinken, terwijl haar geheim als een kind wordt meegedragen.

De liefde in deze tekst brengt de twee mensen vanaf het begin samen, maar zal hen volgens de spreker op de laatste dag ook uit elkaar drijven. Dat klinkt heerlijk dramatisch, en de zin “All mein Geheimnis trag’ ich wie ein Kind” [Al mijn geheim draag ik als een kind] maakt het geheim bijna tastbaar. De titel komt uit de opvallend eenvoudige vergelijking: “Ich bin ein Blatt, zu früh vom Baum gerissen” [Ik ben een blad dat te vroeg van de boom is gerukt]. Een blad dat nog niet klaar was om los te laten, zweeft zonder houvast in de wind. Dan volgt de scherpe vraag: “Ob alle Liebenden so einsam sind?” [Of alle geliefden zo eenzaam zijn?]

V textu „Blatt Im Wind“ od německé písničkářky Dota Kehr se láska odehrává mezi touhou po blízkosti a neschopností říct pravdu nahlas. Vypravěčka prosí milovaného člověka: „Lass mich das Pochen deines Herzens spüren“ [Nech mě cítit tlukot tvého srdce], aby neslyšela vlastní srdce bít. On má otevřít „all die geheimen Türen“ [všechny tajné dveře], zatímco před jejími vlastními se zasouvá závora. Je to hezký, ale trochu bolestný rozpor: chce být druhému úplně nablízku, zároveň své city nedokáže vyjádřit slovy a slzy zůstávají neprolité.

Nejsilnější obraz přichází na konci: „Ich bin ein Blatt, zu früh vom Baum gerissen“ [Jsem list, utržený ze stromu příliš brzy]. List už nemá pevné místo a vítr s ním může dělat, co chce. Podobně i vypravěčka nese své tajemství „wie ein Kind“ [jako dítě] a bolest se snaží utopit v polibcích. Láska je tu zároveň silou, která oba od začátku spojuje, i silou, která je „am letzten aller Tage“ [v poslední ze všech dnů] rozdělí. A poslední otázka, „Ob alle Liebenden so einsam sind?“ [Jsou všichni zamilovaní tak sami?], nechává píseň viset ve vzduchu jako ten utržený list.

Har du noen gang følt at du kan flytte fjell, men likevel snubler i de minste hverdagslige tingene? Det er akkurat denne komiske og frustrerende følelsen Dota Kehr og Anna Mateur kaster seg over i denne rockelåta.

Teksten setter opp en herlig, dramatisk kontrast. På den ene siden har du store, mytiske bragder: «Ich habe mit Engeln und Teufeln gerungen» (Jeg har kjempet mot engler og djevler) og «selbst das Unmögliche ist mir gelungen» (til og med det umulige har jeg klart). Men så kommer det tørre, ironiske slaget i magen: «Aber das Mögliche schaffe ich nicht» (Men det mulige klarer jeg ikke). Låta kretser rundt dette ene paradokset, drevet fram av flammer og lys («Genährt von der Flamme, geleitet vom Licht»), og viser hvor lett det er å mestre enorme kriser mens helt vanlige oppgaver stopper oss helt opp.

Šansona dziesma "Kurzer Epilog" no vācu mākslinieces Dota Kehr un Rainalda Grēbes (Rainald Grebe) stāsta par divu cilvēku attiecībām, kuras sabrūk lepnuma un klusēšanas dēļ. Dziesmas sākumā uzruna parāda distanci: Du hast mir bis zuletzt noch „Sie' gesagt und schwiegst per „du' ("Tu man līdz pat beigām teici 'Jūs' un klusēji kā ar 'tu'"). Viens tēls tēloja vēsumu, kamēr otrs vienkārši noskatījās. Lai gan iekšēji bija gatavība sekot otram bezgalībā (Ich wäre dir nachgefolgt in die Unendlichkeit), neviens nepārkāpa savu spītību: Kein Ton aus meinem, denn ich hatte Ehre ("Ne skaņas no manis, jo man bija gods").

Dziesmas teksts asprātīgi un skumji parāda, kā lieliska vasara tiek izniekota muļķīgu spēļu dēļ: Wir haben ihn mit dummer Hand verschwendet ("Mēs to izniekojām ar muļķīgu roku"). Tiklīdz otrs aiziet, sākas lietus (Gleich als du fort warst, fing es an zu regnen), iezīmējot skaidru punktu šai bērnu spēlei ar apziņu, ka īstie cilvēki dzīvē vairs nekad nesatiksies.

I sine stille timer spørger fortælleren, hvordan livet var, før den elskede kom: “Was suchte ich, bevor ich dich gefunden?” [Hvad ledte jeg efter, før jeg fandt dig?] Den anden har taget “die Schatten von der Seele” [skyggerne fra sjælen], så fortiden næsten er blevet uklar. Nu er fortælleren helt opslugt af nutiden, som af et hav, hvor de bedste drømme løber sammen. Det er en stor og lidt overvældende kærlighedserklæring, især fordi ordet “Liebster” betyder “min elskede” eller “kæreste”.

Men sangen vender også billedet om. Uden den anden venter “die weißen Winter und die Einsamkeit” [de hvide vintre og ensomheden], og linjen “niemals wieder wird es Frühling sein” [det bliver aldrig forår igen] er herligt dramatisk og helt uden sikkerhedsnet. Fortælleren husker knap nok, hvor sødt fuglene sang, før den elskede blev “der Jahre buntes Kleid” [årenes farverige kjole]. Titlen lover et sonetagtigt digt i dur, men teksten lader glæden og frygten stå side om side: Kærligheden gør nutiden lys, samtidig med at et muligt farvel føles som en vinter, der aldrig slutter.

Dota Kehri ja Clueso „Sonett In Dur“ kõlab nagu armastuskiri inimesele, kes muutis kogu jutustaja elu. Ta küsib endalt vaiksetel tundidel: „Was war das Leben, Liebster, du kamst / Und mir die Schatten von der Seele nahmst?“ [„Mis oli elu? Sa tulid, mu kallis, ja võtsid mu hingelt varjud.“] Sõna Liebster tähendab siin armsamat või kallimat. Enne selle inimese leidmist ei oska jutustaja enam isegi öelda, mida ta otsis. Minevik on muutunud häguseks, sest olevik täidab kõik: „So ganz umbrandet mich das Jetzt, dies’ Meer“ [„Praegu ümbritseb mind täielikult, see meri“]. Kujund on suur ja veidi üle võlli, aga just seepärast mõjub see nii ausalt: armastus ei mahu enam lihtsalt üheks ilusaks hetkeks, vaid on terve meri, kuhu tema parimad unistused suubuvad.

Laulu kõige magusam ja valusam pööre tuleb lõpus. Jutustaja ütleb, et ta oli unustanud, kui armsalt linnud laulsid, ning nimetab kallimat „der Jahre buntes Kleid“ [„aastate värviline rüü“]. Ilma temata jääksid alles vaid „die weißen Winter und die Einsamkeit“ [„valged talved ja üksildus“]. „Valged talved“ ei tähenda siin üksnes aastaaega, vaid kujutlust külmast, tühjast ajast, mis ootab tagasi, kui kallim peaks lahkuma. Kõige karmim on viimane rida: „Und niemals wieder wird es Frühling sein“ [„ja enam ei tule kunagi kevadet“]. See on armastaja täiesti kindel, pisut dramaatiline uskumus: temaga on maailm taas värviline, temata jääb kevadki tulemata.

»Sonett In Dur« je ljubezenska pesem o tem, kako lahko prihod ljubljene osebe spremeni celo podobo preteklosti. Govorka se v tihih urah sprašuje: »Was war das Leben, Liebster, du kamst / Und mir die Schatten von der Seele nahmst?« [Kaj je bilo življenje, ljubi, prišel si in mi vzel sence z duše?] Pred tem človekom skoraj ne ve več, kdo je bila. Včeraj se spominja le približno, sedanjost pa jo obdaja kot morje, v katerem se stekajo njene »besten meiner Träume« [najboljše sanje]. To je zelo lepa, hkrati pa precej velika izjava: ljubezen ji ni samo polepšala življenja, ampak ji je dala novo merilo časa.

V drugem delu pesem postane bolj krhka. Pred ljubljenim je pozabila, kako sladko so pele ptice, in izgubila »der Jahre buntes Kleid« [pisano obleko let]. Če bi jo pustil samo, bi jo po njenih besedah čakali »die weißen Winter und die Einsamkeit« [bele zime in samota], »niemals wieder wird es Frühling sein« [nikoli več ne bo pomladi]. Pomlad tu ni razlaga iz ozadja ali skrita zgodba, ampak podoba življenja, ki se zdi mogoče samo ob tej osebi. Prav zato je pesem tako nežna in tudi malo dramatična: ljubezen je predstavljena kot pomlad, njena izguba pa kot zima brez konca.

¿Alguna vez te guardaste lo que sentías por puro orgullo? De eso va Kurzer Epilog, una colaboración en clave de chanson entre Dota Kehr y Rainald Grebe. La canción relata un desencuentro absurdo y contenido entre dos personas que nunca dieron el brazo a torcer. Hay un juego lingüístico fascinante en la primera línea: «Du hast mir bis zuletzt noch „Sie“ gesagt und schwiegst per „du“» [Hasta el final me hablaste de «usted» y me callaste de «tú»]. Muestra esa barrera formal del tratamiento respetuoso (Sie) frente al silencio íntimo (du), dejando claro el muro que levantaron entre ambos.

Todo el tema está lleno de fingimiento mutuo. Ella escucha cumplidos de otros mientras él no dice nada («Kein Wort aus deinem Mund, du hattest Zeit / Kein Ton aus meinem, denn ich hatte Ehre» [Ni una palabra de tu boca, tenías tiempo / Ni un sonido de la mía, pues yo tenía honor]). Al final, reconocen que arruinaron un verano perfecto por pura tontería («mit dummer Hand verschwendet» [desperdiciado con mano tonta]) y, justo cuando él se marcha, empieza a llover. Es un tema directo sobre el arrepentimiento de actuar con frialdad cuando en realidad habrías seguido a la otra persona hasta el infinito.

Questa canzone è costruita su un paradosso tanto divertente quanto riconoscibile. La cantante descrive imprese epiche e quasi mitologiche. Dice di aver "mit Engeln und Teufeln gerungen" (lottato con angeli e diavoli) e che "selbst das Unmögliche ist mir gelungen" (persino l'impossibile le è riuscito). Sembra una persona capace di affrontare qualsiasi sfida cosmica le si presenti.

E poi, arriva la battuta finale, ripetuta come un mantra frustrato: "Aber das Mögliche schaffe ich nicht" (Ma il possibile, non riesco a farlo). Dopo aver combattuto contro le forze del cielo e dell'inferno, le cose semplici della vita quotidiana, le cose "possibili", sono la sua vera rovina. Forse si tratta di pagare le bollette in tempo, rispondere alle email o semplicemente alzarsi dal letto la mattina. È un'idea brillante che contrappone le grandi lotte della vita alle piccole, ma a volte insormontabili, sfide di tutti i giorni.

Dit nummer beschrijft het gevoel van afscheid nemen op een treinstation. Dota Kehr en Gisbert zu Knyphausen zingen over hoe je probeert te glimlachen terwijl de persoon om wie alles draait in de trein stapt: „Am Bahnhof lächelt man so gut es geht” (Op het station lach je zo goed als het gaat). Het gaat over dat ene moment waarop je alles nog zou kunnen veranderen met een blik of een woord, maar het is „vielleicht zu spät” (misschien te laat).

Het lied verkent de nasleep van het vertrek. Het hart van de achterblijver „geht auf Reisen / Und treibt sich irgendwo allein herum” (gaat op reis en zwerft ergens alleen rond). De tekst is heel direct over de pijn van het gemis. Je verliest je eetlust, want „Man wird so leicht von Tränenschlucken satt” (Je raakt zo makkelijk vol van het slikken van tranen). En dan is er het wachten. Het lied noemt wachten een „schweres Verbum” (een moeilijk werkwoord) en eindigt met het bevel „lebe wohl” (leef goed/vaarwel), een definitief klinkend afscheid.

Har du någonsin varit med om en relation där stoltheten förstörde precis allting? I Kurzer Epilog sjunger den tyska artisten Dota Kehr, tillsammans med Rainald Grebe, om två personer som envisas med att hålla distansen tills det är för sent. Texten öppnar med en underbar tysk artighetsdetalj: "Du hast mir bis zuletzt noch 'Sie' gesagt und schwiegst per 'du'" [Du tilltalade mig formellt med 'Ni' ända till slutet, men teg på ett informellt 'du']. Den där krocken mellan formellt Sie och tyst intimitet visar hur båda låtsas vara oberörda.

Sångaren spelar oberörd och låter andra ge henne oönskade komplimanger, medan den andra personen bara tittar på: "Kein Wort aus deinem Mund, du hattest Zeit / Kein Ton aus meinem, denn ich hatte Ehre" [Inte ett ord ur din mun, du hade tid / Inte ett ljud ur min, för jag hade ära]. De slösar bort en hel sommar på det här spelet och inser det för sent: "Nun aber, da das Kinderspiel beendet / Begreifen wir, dass es der letzte war" [Men nu, när barnleken är över / Förstår vi att den var den sista]. Så fort den andra personen går börjar det regna, med den hårda insikten om att de missat personen som var ämnad för dem.