Undivé on haruldane ja müstiline sõna, mis on pärit mustlaskultuurist ja tähendab 'jumalikku' või 'Jumalat'. See ei ole tavaline hispaania keele sõna, mistõttu on see eriti intrigeeriv.
Laulus kasutab Rosalía seda, et kirjeldada ööd, mis pole küll ilus, kuid on siiski püha või eriline. See annab laulule sügavama, spirituaalse mõõtme ja viitab saatusele või kõrgemale jõule, mis tema teekonda juhib.
ROSALÍA laulab siin halvast eelaimusest, mis hiilib sisse väikeste märkide kaudu. „Ese cristalito roto“ [see väike klaasikild] krõbiseb enne põrandale kukkumist ja jutustaja teab juba ette, et see puruneb. Trepikoja tuli vilgub, trepikojas kostab hääl ja keegi liigub koridoris. Kõige korduvam sõna on „Malamente“ [halvasti, väga halvasti], mis tähendab siin nii olukorda kui ka mõtet, mis peas aina keerleb.
Öö muutub imelikuks, taevasse ilmuvad kuud ja tähed ning „esa gitana“ [see mustlasnaine ehk romi naine] ütleb, et parem oleks teda vaatama mitte minna. Unenäos püüab jutustaja ületada silda, kuid mida rohkem ta edasi liigub, seda rohkem kõnnitee kõigub. Ometi ei jää ta koju: ta läheb tänavale, sõrmused käel säramas ja korallid nahal, nagu kaitsvad ehted. „Me proteja, me salve“ [kaitsku ja päästku mind] palub ta, seejärel otsustab ta mitte raisata minutitki sellele, kellele ta enam mõelda ei taha. „Pa'“ on kõnekeelne lühend sõnast „para“, siin tähenduses „et minna“.