Undivé on haruldane ja müstiline sõna, mis on pärit mustlaskultuurist ja tähendab 'jumalikku' või 'Jumalat'. See ei ole tavaline hispaania keele sõna, mistõttu on see eriti intrigeeriv.
Laulus kasutab Rosalía seda, et kirjeldada ööd, mis pole küll ilus, kuid on siiski püha või eriline. See annab laulule sügavama, spirituaalse mõõtme ja viitab saatusele või kõrgemale jõule, mis tema teekonda juhib.
Kas oled kunagi tundnud, et miski kisub kohe täiesti kiiva, aga astud ikka otse selle poole? Täpselt sellest Rosalía hitt räägibki. Lugu algab puruneva klaasi kujundiga: Ese cristalito roto / Yo sentí como crujía (See väike katkine klaas / tundsin, kuidas see krudises). Ta teadis juba enne maapinnale kukkumist, et see läheb kildudeks. Kogu esimene salm laob ette filmiliku pinge: trepikojas vilkuv lamp ja salapärased sammud koridoris. Ja siis muidugi see kummitama jääv refrään: Malamente (Halvasti), mis kordab halba enesetunnet nagu vältimatut needust.
Hispaania mustlaskultuuri viited annavad tekstile erilise vürtsi. Mustlasnaine hoiatab teda öö eest (Me lo dijo esa gitana – Mulle ütles seda see mustlanna), aga Rosalía paneb kuldrõngad sõrme, korallid kaitseks kaela ja astub ikkagi uksest välja. Siin hüüab ta undivé, mis tuleb kaló keelest ja tähendab Jumalat (La noche, undivé – Öö, issand jumal). Ta teab, et kõnnib unenäos sillal, mis seda rohkem kõigub, mida kiiremini ta üle joosta püüab. Ometi otsustab ta vana armu peale mitte sekunditki raisata: No voy a perder ni un minuto en volver a pensarte (Ma ei kaota minutitki, et sinule uuesti mõelda). Rütmikas, terav ja täis ohumärke, mida keegi eirata ei suuda.