Lumoaa tähendab 'lummutab', 'võlub' või 'paelub'. See on ilus ja poeetiline sõna, mis kirjeldab kellegi või millegi kütkestavat mõju.
Laulus kasutatakse seda sõna, et kirjeldada vaikse tüdruku võlu: "Hiljainen tyttö lumoaa" (Vaikne tüdruk lummutab). See annab edasi tüdruku salapärase ja köitva aura, mis paneb laulja teda imetlema, kuigi ta on liiga uje temaga rääkima.
See lugu räägib ühest vaikses tüdrukust, kes istub omaette ja kirjutab luuletusi punasesse päevikusse. Teised jutlevad omavahel, aga tema on oma mõtetes. Laulu jutustaja märkab seda ja tunneb temaga samastumist, sest ka tema on liiga uje, et tüdrukuga rääkida. Ta tunnistab: "En sanaa suusta saisi kuitenkaan / En ees tiedä miten aloittaa" [Ma ei saaks sõnagi suust / Ma isegi ei tea, kuidas alustada].
See on armas lugu kahest sarnasest inimesest, kes on mõlemad liiga tagasihoidlikud, et teineteisega suhelda. Nad mõlemad tunnevad end üksikuna ja jagavad oma tundeid paberile. Jutustaja imetleb tüdrukut ja tunneb, et "Hiljainen tyttö lumoaa" [Vaikne tüdruk lummab]. See lugu näitab, kuidas vahel on kõige sügavamad tunded just neil, kes vaikselt omaette on.