Nenia tähendab itaalia keeles „hällilaulu” või rahulikku, korduvat viisi, mida lauldakse uinutamiseks. Laulus lubab jutustaja öösel nutmise korral mängida kitarril oma kodukandi hällilaulu, mis muudab selle haruldase sõna eriti poeetiliseks ja meeldejäävaks.
„Che sarà” on hüvastijätt kodukülaga, mis asub künkal ja lebab nagu „un vecchio addormentato” [vana magav mees]. Laulja näeb oma paigas igavust, mahajäetust ja koguni haigust: „La noia, l'abbandono, niente” [igavus, mahajäetus, mitte midagi]. Ta otsustab lahkuda, kuigi sõbrad on talle tähtsad. „Che sarà della mia vita chi lo sa?” [Mis saab mu elust, kes seda teab?] on lihtne ja aus küsimus tuleviku ees. Väljend „sarà quel che sarà” [saab, mis saab] tähendab siin, et homme tuleb vastu võtta teadmata kujul.
Lahkumine ei ole siiski täielik unustamine. Laulja võtab kitarri kaasa, et öösel nuttes mängida „una nenia di paese” [koduküla hällilaulu või lihtsat külaviisi]. Ta suudleb oma armastatut, kelle suu oli tema esimese armastuse allikas, ja lubab kunagi tagasi tulla, kuigi kohtumise aega ta ei tea. Just see teadmatus teeb laulu armsalt inimlikuks: ta ei tea, kas elus läheb korda kõik või mitte midagi, kuid astub ikkagi homsele vastu.