Feuerrädern tähendab sõna-sõnalt „tulerattad“. See ei ole igapäevane sõna, vaid poeetiline ja pildirohke kujund, mis kõlab kohe eriliselt ja meeldejäävalt.
Laulus „Irgendwie, Irgendwo, Irgendwann“ sõidetakse „auf Feuerrädern Richtung Zukunft“ – justkui leekides rattadel tuleviku poole. See loob tugeva kujutluspildi kiirusest, riskist ja kirest, mis teeb sellest väga hea sõna õppimiseks.
Kas oled kunagi tundnud, et tulevik kihutab sulle peale nagu tulekera öös? Saksa laulja Nena hitt „Irgendwie, Irgendwo, Irgendwann” haarab sul käest ja viib otse sellesse tundesse. Laul algab kosmilise pildiga: me kukume läbi ruumi ja aja lõpmatuse poole nagu ööliblikad valguse kätte – „Fliegen Motten in das Licht / Genau wie du und ich” (lendavad ööliblikad valgusse / täpselt nagu sina ja mina). Siin pole aega pikalt heietada. Tulevik algab kusagil, kuidagi ja millalgi, ning laulja teatab otse: „Ich warte nicht mehr lang” (ma ei oota enam kaua).
Mulle meeldib selle loo juures eriti see, kui julge ja samas mänguline see on. Nena laulab, et armastus sünnib puhtast julgusest – „Liebe wird aus Mut gemacht” (armastus tehakse julgusest) – ja kutsub sind kaasa sõitma tulistel ratastel otse läbi öö („Wir fahr'n auf Feuerrädern / Richtung Zukunft durch Nacht”). Seejärel tuleb aga täiesti lapsemeelne lubadus: „Gib mir die Hand / Ich bau dir ein Schloss aus Sand” (anna mulle käsi / ma ehitan sulle liivalossi). Liivalossid teatavasti ei kesta igavesti, aga selles hetkes ei loegi igavik, vaid see, et aeg on küps natukeseks õrnuseks: „Die Zeit ist reif für ein bisschen Zärtlichkeit”.