Cauchemars tähendab 'õudusunenäod'. See on dramaatiline ja meeldejääv sõna, mis ei esine igas laulus.
Angèle kasutab seda laulus, et kirjeldada, kuidas oleks kohutav, kui Brüsseli linnaosad peaksid keeleprobleemide tõttu lahku minema. Ta laulab: "Ce serait le pire des cauchemars / Tout ça pour une histoire de langue" (See oleks halvim õudusunenägu / Kõik see keeleprobleemi pärast), rõhutades oma armastust linna ja selle mitmekesisuse vastu.
Angèle laulab Brüsselist nagu vanast sõbrast, kes võib olla hall, vihmane ja ilma New Yorgi tornide või Pariisi Seine’ita, kuid on ikkagi tema lemmik. Ta ütleb: „Bruxelles, je t’aime“ [Brüssel, ma armastan sind] ja „Tu m’avais manqué“ [ma igatsesin sind]. Isegi kui õhtul tuleb torm, järgneb sellele tema kujutluses õlu ja pidu. Pariis võib teda kutsuda, kuid koju jõudes tunneb ta end paremini just Brüsselit nähes. Laulule annab mõnusa kohaliku maitse see, et ta nimetab linnaosasid Marolles, Flagey, Saint-Gilles ja Laeken. „T’es ma préférée“ [sa oled mu lemmik] on lihtne, veidi liialdav ja väga armas viis oma kodulinna kiita.
Laulu lõpus muutub armastus Brüsseli vastu ka mureks Belgia keelte ja piirkondade pärast. Angèle kardab päeva, mil prantsuse ja flaami keele kõnelejad peaksid „choisir un camp“ [valima poole], nagu oleks kogu tüli ainult keele pärast. Ta ütleb, et on oma ilusaimad lood läbi elanud nii prantsuse kui ka flaami keeles, ning lisab flaami keeles: „Laat me het zeggen in het Vlaams“ [las ma ütlen seda flaami keeles] ja „Dank je Brussel“ [aitäh, Brüssel]. Nii on see korraga armastuslaul linnale, koduigatsus ja palve, et eri keeled mahuksid samasse koju.