Cuesta tähendab siin „tõusu” või „mäenõlva”: fraasis subiendo la cuesta laulab Alvaro Soler ülesmäge liikumisest. Huvitav on see, et cuesta võib hispaania keeles tähendada ka „maksab”, nii et sõna seostub ühtaegu nii füüsilise teekonna kui ka raskuste ja pingutusega.
Hispaania laulja Alvaro Soler võtab siin ette elutee teema, aga teeb seda ilma liigse draamata. Ta räägib teest kui vanast heast seltsilisest: mi viejo amigo el camino (mu vana sõber tee). Kui ta laulab, et he cambiado el rumbo sin sentido (olen muutnud sihitult suunda) ja arvas, et on eksinud, selgub hoopis vastupidine. Raskused ja valed pöörded käivad asja juurde. Isegi tolmused taskud – el bolsillo de polvo se llenó (tasku sai tolmu täis) – ja vanad armid (cicatrices cuentan que pasó ehk armid räägivad, mis juhtus) näitavad lihtsalt seda, et oled mäest üles rühkinud.
Hispaania keeles on lahe see, kuidas ta kutsub teed saatuse vennaks: el hermano del destino. See pole mingi kauge filosoofia, vaid teadmine, et vahel tulebki elus kehvasti minna (pasarlo mal tähendab lihtsalt rasket aega või kannatamist), enne kui asjad kohale jõuavad. Alvaro ei kurda kordagi üksinduse üle, sest tee ise on alati kõrval seisnud. Tõeline reisi- ja kulgemislaul, mis teeb tuju heaks ka siis, kui suund on hetkeks käest kadunud.