Boso tähendab 'paljajalu'. See on lihtne, kuid sügav sõna, mis kannab endas vabaduse ja tagasipöördumise algseisundi juurde.
Laulus sümboliseerib see kõigist materiaalsetest asjadest loobumist ja elu lihtsuse omaksvõtmist. See on kutse elada kergemalt ja vabamalt, jättes maha kõik, mis meid koormab.
„Boso” tähendab poola keeles „paljajalu”. Selles loos vaatab jutustaja enda ümber kogunenud asju: kasutamata frakki, auklikku mantlit, kulunud kinga, unustatud salli ja kadunud vihmavarju. Igal esemel on justkui oma soov: „Każda rzecz / O czymś śni” [Iga asi / unistab millestki] ning „Jeszcze chce / Modna być” [Tahab veel / moes olla]. See on veidi naljakas ja veidi kurb viis rääkida asjadest, mis on kõrvale pandud, kuid endiselt tähelepanu ootavad. Ka kell ei saa ilma jutustaja kätest oma eluga hakkama ning kasutamata esemed kuhjuvad suureks hunnikuks.
Kõige selgem mõte tuleb refräänis: „I dopiero gdy / Zawoła Bóg” [Ja alles siis, kui / Jumal hüüab], „To pożegnam wszystkie te rzeczy i znów / Pójdę boso” [siis jätan kõigi nende asjadega hüvasti ja lähen jälle / paljajalu]. Lõpus muutub pilt täiesti konkreetseks: „Zamkną za mną drzwi” [Minu järel suletakse uks] ja „Nie zabiorę nic” [Ma ei võta midagi kaasa]. Paljajalu minek tähendab siin, et pärast surma jäävad frakk, mantel, kell ja kõik muu maha. Kogu loo võlu on selles, kuidas igapäevane segadus viib väga lihtsa, peaaegu lapselikult otsese tõdemuseni: lõpuks ei saa inimene ühtegi asja endaga kaasa võtta.