Strandkorb tähendab sõna-sõnalt „rannakorvi“ ehk spetsiaalset suletud külgede ja varikatusega rannatooli, mida kohtab eriti Saksamaa Läänemere rannikul. Laulus seostub see sõna kevadise mälestusega Ostsee ääres, kus laulja istus koos armastatuga rannakorvis, muutes selle nostalgiliseks ja kujundlikuks sõnaks.
Max Giesingeri „Nicht So Schnell“ („Mitte nii kiiresti“) räägib inimesest, kes ootab endiselt kedagi, kes ei ole tagasi tulnud. Ta ütleb teistele, et olukord on talutav, kuid tegelikult on ta oma ajataju kaotanud ja valmis ootama kasvõi igavesti. Laulja loodab isegi sellele väikesele võimalusele, et teine inimene mõtleb ümber: „Ich warte für den Fall der Fälle“ [Ma ootan igaks juhuks]. See väljend tähendab siin, et ta ei suuda päriselt edasi minna, sest äkki tuleb armastatu siiski tagasi.
Kõige tugevam kujund on süda, mis on jää peal: „Und mein Herz liegt auf Eis“ [Ja mu süda lebab jää peal]. Süda pole päriselt surnud, sest see „tantsib, elab veel, naerab, töötab veel“, kuid „nur nicht so schnell“ [lihtsalt mitte nii kiiresti]. Mälestus kevadest Läänemere ääres, rannatoolist ja kallima hoidmisest süles hoiab teda ootamise küljes kinni. Teised sosistavad, et ta raiskab oma aega, aga tema mõtleb, et kui ta korraks ära läheb, võib teine inimene just siis kohale ilmuda. Lõpus muutub pilt veel külmemaks: süda ei lähe enam soojaks. See on väga ilus, aga ka veidi visa viis öelda, et elu liigub edasi, ainult tema süda teeb seda aeglaselt.