Amargura tähendab 'kibedust' ja on laulus esile toodud kui tugev emotsioon, mis on seotud üksindusega.
See sõna ei ole igapäevane, kuid on piisavalt arusaadav, et tekitada huvi. Laulus kirjeldatakse seda kui midagi, mis on suus ja mida saab leevendada puhta vee joomisega, mis annab lootust ja sügavust.
Marisa Monte ja Paulinho da Viola laulavad siin üksindusest kui raskest, peaaegu füüsilisest jõust: „Solidão é lava que cobre tudo“ (Üksindus on laava, mis katab kõik). See laava jätab suhu kibeduse ja paneb naeratama „seus dentes de chumbo“ (oma tinahammastega), mis on eriti sünge ja veidi kummaline kujutluspilt. Korduv refrään „Danço eu, dança você / Na dança da solidão“ (Tantsin mina, tantsid sina / üksinduse tantsus) muudab üksinduse kahe inimese ühiseks sammumiseks. Sõna „viu“ refrääni lõpus on kõnekeelne pöördumine, umbes nagu „näed“ või „eks ole“.
Laulu maailmas on kaotatud armastused: Camélia jääb leseks, Joana armub ja Maria proovib armastuse pärast surra. Jutustaja isa hoiatab: „Meu filho, tome cuidado“ (Mu poeg, ole ettevaatlik), kuid minevik ei lase tulevikku unustada. Öösel uitavad mõtted, sõrmed liiguvad vioolal ja täiskuu vaatab pealt. Ometi ilmub lõppu lootuse kujutis: „Uma fonte de água pura“ (puhast vett pakkuv allikas), mille vett joonud inimene ei tunne enam kibedust. Nii jääb laulu sisse väike võimalus, et isegi üksinduse tants võib ühel hetkel peatuda.