Außenstände tähendab sõna-sõnalt "väljapaistvaid summasid" või "tasumata arveid". See on üsna haruldane ja ootamatu sõna laulusõnades, mis tavaliselt viitab finantsterminitele.
Selles laulus kasutatakse seda metafooriliselt, et kirjeldada täitumata igatsusi või unistusi, mis on jäänud täitmata ja mida kiirrong on minema pühkinud. See annab sõnale sügavama ja poeetilisema tähenduse, muutes selle meeldejäävaks ja intrigeerivaks.
See Dota Kehri ja Gisbert zu Knyphauseni lugu viib meid otse jaama perroonile, kus lahkuminekud on alati kohmakad ja valusad. Alguses kirjeldatakse tuttavat vaatepilti: surutakse kätt ja püütakse teha head nägu: „Am Bahnhof lächelt man so gut es geht“ (Raudteejaamas naeratatakse nii hästi kui suudetakse). Rong sõidab minema ja koos sellega kaob teine inimene, samal ajal kui mahajääja mõtleb sellele ühele pilgule või sõnale, mis oleks võinud kõike muuta, kuid jäi hiljaks. Saksa keeles kasutatakse rongi kohta väljendit „D-Zug“ ehk vanaaegset kiirrongi (tähistab Durchgangszug), mis lisab loole klassikalise reisi tunde.
Edasi läheb tekst veelgi argisemaks ja otsekohesemaks. Söögiisu kaob täiesti ära, sest laulusõnade järgi saab pisarate neelamisest kõht ruttu täis: „Man wird so leicht von Tränenschlucken satt“ (Pisarate neelamisest saab nii kergelt kõht täis). Pärast lahkumist jäävad alles vaid postkaardid (Ansichtskarten) ja harvad pikad kirjad. Loo lõpp võtab keele grammatika abil asja kokku: ootamine on tõeliselt raske tegusõna („Ein schweres Verbum ist das Wörtchen ‚warten‘“) ning hüvastijätt „lebe wohl“ (ela hästi) on lõplik käskiv kõneviis, millele polegi enam midagi lisada.