Ausersehen tähendab „ette määratud” või „väljavalitud” ning kõlab saksa keeles poeetiliselt ja veidi saatuslikult.
Laulus viitab see inimestele, kes on justkui meie jaoks loodud, kuid kellega pärast lahkuminekut enam kunagi ei kohtuta. See annab lõpule valusa mõtte kaotatud hingesugulasest.
See šansoon räägib kahest inimesest, kes hoidsid teineteise ees maske ette ja lasid õigel hetkel lihtsalt mööda minna. Loo alguses ütleb laulja otsekoheselt: „Du hast mir bis zuletzt noch ‚Sie‘ gesagt und schwiegst per ‚du‘“ (Sa teietasid mind lõpuni välja ja vaikisid sinatamisi). Saksa keeles märgib see vormiline teietamine jahedat distantsi, aga vaikides oldi lähedased. Kogu lugu on täis uhkust ja kangekaelsust: tema nägi teisi komplimente tegemas, teadis, et neist ei hoolitud, aga kumbki ei rääkinud suud puhtaks. „Kein Ton aus meinem, denn ich hatte Ehre / Ich tat so kühl“ (Mitte häältki minu suust, sest mul oli au / Ma teesklesin nii jahedat), kuigi tegelikult oleks laulja talle lõpmatuseni järgnenud.
Lõpuks tuleb aga kibe äratundmine, et see suvi ja võimalus mängiti rumalalt maha. Niipea kui teine lahkus, hakkas sadama vihma („Gleich als du fort warst, fing es an zu regnen“). Lugu lõpeb karmi tõdemusega, et lapsepõlvemäng on läbi ja neid inimesi, kes olid meile määratud („Die für uns ausersehen sind“), ei kohta me enam kunagi. See on ilus, aga valus vaade sellele, mis juhtub, kui uhkus saab tunnetest võitu.