Ghiacciai tähendab 'liustikud'. See on haruldane ja poeetiline sõna, mida igapäevastes lauludes tihti ei kuule.
Laulus kasutatakse seda metafooriliselt, et kirjeldada emotsionaalset külmust või tardumust: "Siamo dentro i ghiacciai" (Oleme liustike sees). See loob kujundi olukorrast, kus tunded on tardunud või suhe on jahtunud, pakkudes sügavamat tähendust kui lihtsalt füüsiline külmus.
Itaalia poplaulja Annalisa lugu "Dieci" räägib sellest tuttavast olukorrast, kus suhe peaks ammu läbi olema, aga kumbki ei suuda ust päriselt kinni lüüa. Laulja lubab küll, et seekord on tegemist viimase korraga, öeldes l'ultima volta è sacra ("viimane kord on püha"), kuid tunnistab samal hingetõmbel reeglite rikkumist: vaja läheb veel dieci ultime volte ("kümme viimast korda"). Ta istub voodis, joob õhtusöögiks veini (ho cenato col vino sul letto) ja jälgib akna taga laupäevast vihmasadu. Kogu tekst on täis katkendlikke, pisut kaootilisi mälupilte: autoparklas magamine, tülid korteris ja riided, mis on vales kohas laiali.
Itaalia keele õppijale pakub tekst paari väga igapäevast väljendit. Näiteks tellitud toidu kiirust kirjeldab ta naljaka kujundiga baci francesi delivery ("prantsuse suudlused kojuvedu"), ja hommikuks nõuab ta caffellatte corretto ("tilgaga kohv piimaga"). Sõna corretto tähendab Itaalias kohvi, millele on sisse valatud törts kanget alkoholi, tavaliselt grappat või sambucat. Laul ei püüa suhet ilustada: filmides armastust nii ei tehta (non fanno l'amore nei film), aga just see ebatäiuslikkus ja kõhklus teevadki loo kaasahaaravaks.