Épris tähendab 'armunud' või 'kiindunud'. See on poeetiline ja veidi vanamoodne sõna, mis annab laulule erilise romantilise tooni.
Laulus kasutatakse seda kahel korral: esmalt viidates Pariisi rahvale, kes on oma vanasse linna kiindunud ("L'hymne d'un peuple épris / De sa vieille cite"), ja seejärel Pariisi taevast rääkides, mis on armunud Île Saint-Louis'sse ("Depuis vingt siècles il est épris / De notre ile Saint Louis"). See sõna annab edasi sügava kiindumuse ja armastuse tunde, mis on laulu keskmes.
Yves Montandi „Sous le ciel de Paris” („Pariisi taeva all”) on soe ja mänguline laul linnast, kus igapäevane elu muutub muusikaks. Pariisi taeva all sünnib poisi südames uus laul, armastajad kõnnivad käsikäes ning nende õnn kasvab viisist, mis tundub olevat loodud just neile. Bercy silla all istub filosoof, mängivad kaks muusikut ja mööduvad uudishimulikud inimesed. Hiljem laulavad tuhanded inimesed oma vana linna hümni. Sõna „Paname” on Pariisi kõnekeelne hüüdnimi, nii et lause „Oui mais à Paname, tout peut arriver” tähendab: „Jah, aga Paname’is võib kõike juhtuda.”
Laulu kõige armsam kujund on Pariisi taevas ise, kes on armunud Île Saint-Louis’sse, ühte Seine’i jões asuvasse saaresse. Kui saar talle naeratab, paneb taevas selga sinise rüü. Kui Pariisis sajab, on taevas õnnetu, ja kui ta muutub armukadedaks oma miljonite armastajate pärast, müristab ta kõvasti. Õnneks ei ole ta kaua kuri: vabanduseks kingib ta linnale vikerkaare. Notre-Dame’i lähedal võib vahel puhkeda draama, kuid suvine päikesekiir, akordion ja paadimehe muusika toovad jälle lootuse. See on Pariis, kus romantika, tänavamüra, vihm ja väike teatraalne taevas mahuvad kõik ühte päeva.