Plantés tuleb väljendist se planter, mis tähendab kõnekeeles „eksima”, „ebaõnnestuma” või „läbi kukkuma”. Sõna otsene tähendus on „istutatud”, mistõttu on see meeldejääv kujund: laulus öeldakse, et elus oleme kõik vahel komistanud, kuid peame end taas üles tõstma.
Vitaa ja Slimane’i „Ça Va Ça Vient” kõlab nagu soe vestlus inimesega, kes tunneb end üksikuna isegi rahvamassis või kelle süda ei lase enam millelgi ligi. Laul küsib otse: „Dis-le-moi si tu te sens seul” [Ütle mulle, kui tunned end üksikuna] ja „Dis-le-moi si ça fait trop mal” [Ütle mulle, kui see teeb liiga palju haiget]. Sõnum ei ole, et valu tuleks peita. Vastupidi, teisel inimesel palutakse sellest rääkida, isegi siis, kui pettumused on pannud teda uskuma, et haiget saamine on normaalne.
Korduv „Ça va, ça vient” tähendab sõna-sõnalt „see läheb, see tuleb”, kuid siin kirjeldab see elu muutlikkust: head ja halvad ajad vahelduvad ning kõik võib muutuda „ça tient à rien” ehk „see sõltub väga vähesest”. Laul tuletab meelde, et kõik eksivad ja peavad vahel uuesti jalule tõusma: „Personne n’est parfait” [Keegi pole täiuslik]. Lõpus muutub toon isegi mänguliseks: „On n’est pas bien là… Qu’est-ce qu’on est bien” [Meil ei ole praegu hästi… küll meil on hästi]. See näiline vastuolu kõlab nagu kinnitus, et ausalt oma raskustest rääkimine võib juba natuke kergendust tuua.