Sõna "fagulhando" tuleneb tegusõnast "fagulhar", mis tähendab sädelema, sädemeid pilduma või helendama. See on elav ja poeetiline sõna, mida igapäevases kõnes tihti ei kuule.
Laulus kasutatakse seda, et kirjeldada armastust, mis on nagu Klimti maal "Suudlus", mis "fagulhando em cores" – särab ja säriseb värvides igavesti. See annab edasi kirgliku ja kestva armastuse tunde, mis ajale vastu peab.
Vanessa da Mata „Te Amo” räägib armastusest, mida ei taheta hirmu pärast käest lasta. Laulja ütleb otse: „Mas o pior não é não conseguir / É desistir de tentar” [Kõige hullem pole see, et ei õnnestu, vaid see, et loobud proovimast]. Ta lükkab tagasi teiste hoiatused ja naljad armastuse kohta ning vaatab nende taga olevat hirmu: „Perceba o medo de amar” [Märka armastamise hirmu]. Lapsepõlvest saadik on ta kuulnud klišeesid ja pilke kooselu ning abiellumise kohta, justkui oleks end kellelegi pühendada nõrkus. See teeb rea „Se entregar seria fraquejar” [End teisele andes oleksid nõrk] eriti teravaks. Ja siis tuleb refrään, lihtne nagu lubadus: „Te amo” [Ma armastan sind].
Teises pooles lubab laul kahtlustel sisse tulla. Mis siis, kui aeg viib kallima ära, armastus laguneb või inimene unustab iseenda? Vastuseks on väga ilus kujutlus: „nós somos um quadro de Klimt, ‘O Beijo’” [me oleme Klimti maal „Suudlus”]. Gustav Klimti „Suudlus” on päriselt olemas olev maal, mille kullased värvid ja embuses paar annavad siin armastusele peaaegu muinasjutulise kuju. Laul ei eita, et kõik võib muutuda, vaid unistab vastupanust: kaks inimest, kes on „Dois velhos felizes / De mãos dadas numa tarde de sol” [kaks õnnelikku vanainimest, käest kinni päikeselisel pärastlõunal]. „Pra sempre” [igavesti] kõlab siin korraga suurelt, armsalt ja natuke julge liialdusena, mida armastus vahel just vajab.