S'acharner tähendab 'visalt pingutama', 'järeleandmatult püüdma' või 'millegi kallal vaeva nägema'. See on tugev tegusõna, mis viitab intensiivsele ja sageli kurnavale pingutusele.
Laulus küsib Slimane: "Pourquoi s'acharner, tu recommences?" (Miks nii visalt pingutada, sa alustad uuesti?). See väljendab väsimust ja lootusetust olukorrast, kus vaatamata pingutustele korduvad samad probleemid või valud. See sõna annab edasi sügava emotsionaalse koorma ja võitluse, mis on laulu keskmes.
Slimane’i „Dernière Danse” viib meid Pariisi metroosse ja öistesse tänavatesse, kus jutustaja püüab lahkuminekuvalu tantsides üle elada. Ta ütleb: „Une dernière danse” [üks viimane tants] ja „Pour oublier ma peine immense” [et unustada oma tohutu kurbus]. See ei ole rõõmus tants, vaid põgenemine: ta tahab, et kõik algaks uuesti, kuid valu tuleb ikka tagasi. „Je déambule seul dans le métro” [ma ekslen üksi metroos] annab loole väga konkreetse, üksildase pildi. Pariis ei ole siin postkaardilik paik, vaid linn, kus ta jookseb, kardab ja laseb end lihtsalt kaasa kanda.
Kõige ilusam on see, kuidas liikumine muutub peaaegu lennuks: „Je danse avec le vent, la pluie” [ma tantsin tuule ja vihmaga] ning „Je m’envole” [ma tõusen lendu]. Ta otsib „un peu d’amour, un brin de miel” [natuke armastust, veidi mett], justkui piisaks väikesest hellusest, et kibedus magusamaks muuta. Samal ajal ütleb ta otse, et ilma selle inimeseta on elu „un décor qui brille, vide de sens” [särav lavakujundus, mis on tähendusest tühi]. Lõpus nimetab ta end „une enfant du monde” [maailma lapseks], mis kõlab korraga haavatavalt ja vabalt: ta on üksi, kuid liigub edasi, tantsides läbi tuule, vihma ja omaenda valu.