S'efface tähendab „kustub” või „hajub” ning on poeetiline enesekohane verb, mis viitab millegi järkjärgulisele kadumisele. Laulus soovib jutustaja, et Préverti laul ja tema surnud armastused kustuksid lõpuks tema mälust, muutes selle sõna eriti nukraks ja meeldejäävaks.
Serge Gainsbourgi laul on mälestus armastusest, mis on lõppenud, kuid pole veel päriselt kadunud. Laulja palub endisel kallimal mäletada nende ühist lemmiklaulu: „Cette chanson était la tienne“ [See laul oli sinu oma]. See on Jacques Préverti sõnadele ja Joseph Kosma muusikale loodud „Les feuilles mortes“ ehk „Surnud lehed“. Sügislehed tuletavad talle iga kord endist armastatut meelde: „Les feuilles mortes te rappellent à mon souvenir“ [Surnud lehed tuletavad sind mulle meelde].
Ta proovib olla koos teistega, kuid nende laulud tunduvad üksluised ja ta muutub vähehaaval ükskõikseks. Ometi ei lõpe vanad armastused tema sõnul päriselt: „Jour après jour, les amours mortes n’en finissent pas de mourir“ [Päev päeva järel ei jõua surnud armastused suremist lõpetada]. Lõpus kujutleb ta aega, mil sügis läheb üle talveks ja Préverti laul kustub tema mälust. Siis saaksid ka tema „surnud armastused“ lõpuks surra. See korduv lootus kõlab peaaegu nagu vaidlus iseendaga: kui laul ja sügislehed ikka tagasi tulevad, pole unustamine veel alanudki.