Astronautteja on mitmuse osastav kääne sõnast "astronautti", mis tähendab "astronaut". See on põnev sõna, mis viitab unistustele ja ambitsioonidele, mis on lapsepõlves sageli suured ja piiramatud.
Laulus räägitakse sellest, kuidas lapsepõlveunistused printsessidest ja astronautidest on asendunud reaalsuse ja pettumustega. See sõna toob esile kontrasti idealistlike unistuste ja elu karmide tegelikkuse vahel.
Sanni laul „Prinsessoja Ja Astronautteja” („Printsessid ja astronaudid”) vaatab üsna terava pilguga täiskasvanuelu poole. Kunagi pidi neist saama midagi suurt ja muinasjutulist, kuid nüüd on „Prinsessoja astronautteja / Piti meistä tulla” („Meist pidid saama printsessid ja astronaudid”) muutunud pildiks rebenenud kleidist ja pohmellijärgsest kurbusest. Laulus vilksavad kallid kellad, säravad tossud, alkohol ja sotsiaalmeedia staatused, samal ajal kui jutustatakse lõputult, aga küsitakse: „Kuka täällä oikeesti tekee mitään?” („Kes siin tegelikult midagi teeb?”). See on lõbusalt terav vastandus suurte unistuste ja üsna väsinud argipäeva vahel.
Armastust otsitakse siin peaaegu nagu pulmakleiti: „Rakkautta etsitään kuin morsian mekkoa” („Armastust otsitakse nagu pruut kleiti”), seda kasutatakse korra ja pannakse siis kappi hoiule. Laulu üks ilusamaid palveid on: „Ota mut syliin, pitele, mut älä omista” („Võta mind sülle, hoia mind, aga ära pea mind enda omaks”). Lõpus liigub aeg edasi, kehad ja näod muutuvad ning lapsepõlve suvised kriimustatud põlved asenduvad kalorite lugemisega. Väike laps saab emalt lohutuseks: „Anna mä puhallan” („Lase ma puhun peale”), kuid täiskasvanuna kordub valus küsimus: „Kuka puhaltaa nyt?” („Kes nüüd peale puhub?”).