Me Ei Olla Enää Me Lyrics in Estonian by Sanni
Viima tähendab 'tuisk' või 'kõle tuul'. See on sõna, mis kirjeldab külma ja läbilõikavat tuult, mis on eriti iseloomulik sügis- ja talvekuudele.
Laulus "Marraskuun viima vasten puhaltaa" (Novembri tuisk puhub vastu) loob see sõna elava pildi külmast ja kõledast novembriilmast, mis peegeldab laulu melanhoolset ja lahkumineku teemalist meeleolu. See on poeetiline ja meeldejääv sõna, mis aitab edasi anda loo emotsionaalset sügavust.
Soome popartisti SANNI lugu "Me Ei Olla Enää Me" viib meid otse külma ja kõledasse reaalsusesse, kus pikaajaline armastus on ametlikult läbi saanud. Kujutle hetke, mil kohtud oma endise kallimaga: tema välimus on täpselt sama, aga hääletoon võõras. Laulja võtab selle kokku valusa otsekohesusega ridades: "Marraskuun viima vasten puhaltaa / Helsingin kadut tulvii roskaa" ("Novembrituul puhub näkku / Helsingi tänavad upuvad prügisse"). Isegi kui sul on külm, ei paku teine sulle enam oma jopet. Siin pole ruumi illusioonidele, sest jutus korduv tõdemus "me ei olla enää me" tähendab lihtsat fakti: meie ei ole enam meie.
Eesti keele õppijale pakuvad need soomekeelsed sõnad palju äratundmisrõõmu, sest paljud tüved on äärmiselt sarnased, kuid väljendavad piiride seadmist väga tabavalt. SANNI teeb selge vahe sisse sellele, mis on viisakas ja mis on lubatud: "Voit saattaa kotiin, muttet pääse enää sisälle" ("Võid saata koju, aga sisse sa enam ei pääse"). Tuleb leppida mõttega, et "ostetaan joululahjat jollekkin toiselle" ("ostame jõulukingid kellelegi teisele"), sest vanade haavade lahtikiskumine ei paranda midagi: "Ei haavat niitä repimällä parane / Joten käänny kävele" ("Haavad neid rebides ei parane / Nii et pööra ringi ja kõnni minema").
