Hortelã tähendab piparmünti. See on värskendav ja ebatavaline sõna, mida lauludes just iga päev ei kuule.
Selles laulus laulab Luísa Sonza: "E me beija com a boca de hortelã" (Ja suudle mind piparmündisuuga). See loob elava ja sensuaalse pildi suudlusest, mis on värske ja meeldejääv, andes laulule erilise ja romantilise nüansi.
Luísa Sonza ja Marília Mendonça laulavad armastusest, mis ajab kõhu mõnusalt keerama, kuid ei võta ära vajadust omaette olla. Laulja ütleb: „Eu gosto tanto de você“ [Sa meeldid mulle väga], aga tunnistab kohe, et lähedusest tekib „frio na barriga“ [liblikad kõhus]. Kodust eemal olles on teine inimene tema rahu, kuid usaldamine ei tule kergelt. Ta teab, et teine tahab talle head ja tuleb alati, kui teda kutsutakse. „Baby me guarda que eu volto amanhã“ [Kallis, hoia mind, ma tulen homme tagasi] kõlab korraga hellalt ja veidi mänguliselt. Veel lisanduvad hommikune armastus, piparmündine suudlus ja palve kirjutada uus laul, sest tema loomingust tahaks alati veel üht.
Kõige toredam konks on aus piir: „Eu sou bem melhor sozinha, sabe“ [Üksi olen ma parem, tead]. See ei tähenda, et armastusele poleks ruumi. Järgmine rida jätab ukse paokile: „Mas talvez tem um cantinho e cabe um pouco quase nada“ [Aga võib-olla on üks väike nurgake, kuhu mahub natuke, peaaegu mitte midagi]. Ta ei ole „qualquer uma“ [lihtsalt suvaline inimene] ega pea teistega viisakusest kaasa minema. „Não sou de fazer sala“ tähendab siin, et ta ei hakka niisama seltskonda lõbustama ega end sobivaks vormima. Sõnum on küll flirtiv, kuid väga selge: proovi, mõtle järele, sest tema ellu pääseb ainult siis, kui tema iseseisvust austatakse.