Encarar tähendab sõna-sõnalt kellelegi või millelegi otse vastu astumist ja sellega silmitsi seismist. Laulus vaatab jutustaja otsa oma „koletistele”, mis sümboliseerivad tema hirme ja sisemisi võitlusi, muutes selle tugevaks ja kujundlikuks sõnaks.
Jão laulus „Monstros” tähendab pealkiri otse „koletisi”, kuid need koletised elavad peamiselt laulja enda hirmude ja üksinduse kujundites. Ta tunnistab: „Sinto um nó na minha garganta” [Tunnen kurgus klompi] ja „Debaixo da cama os monstros me impedem de dormir” [Voodi all olevad koletised ei lase mul magada]. Isegi inimeste keskel tunneb ta end üksikuna. Vabadus, mille nimel ta on võidelnud, on toonud talle ka üksinduse. See on päris otsekohene mõte: oma tee leidmine võib tähendada, et teised ei saa sinust enam aru.
Laulu teine pool muutub julgemaks ja peaaegu metsikuks. „Agora eu corro com meus lobos” [Nüüd jooksen koos oma huntidega] ja „Danço ao redor do fogo” [Tantsin tule ümber] näitavad, et ta ei püüa pimedust enam peita. Ta vaatab oma koletistele silma, kuigi teised on teda hulluks pidanud, sest ta tahtis „olla natuke rohkem”. Ta tahab tõestada, mida üks väikelinna poiss suudab, ning jätkab kõndimist hoolimata sellest, mis temas hirmu tekitab. Lõpus räägib ta justkui oma lapsepõlve minale: nüüd on selge, et valusad kogemused on vajalikud selleks, et saada selleks inimeseks, kelleks ta tahab saada.