Sõna "Ubriaca" tähendab "purjus" või "joobnud". See on huvitav valik, sest see annab kohe aimu laulu meeleolust ja teemast.
Laulus kirjeldab Irama olukorda, kus keegi on purjus ja tantsib, luues pildi öisest elust ja spontaansusest. See sõna on piisavalt haruldane, et püüda tähelepanu, kuid samas kergesti mõistetav kontekstis.
„Cabana“ viib meid öisesse peole, kus üks inimene tantsib, joob, suitsetab ja naerab, samal ajal kui tema pilk jääb ühe salapärase naise külge pidama. Ta naeratab vaevu, peidab end suitsupilve taha ja vaatab meest vastu, kuid mees tunnistab: „So che mi stai guardando“ [Ma tean, et sa vaatad mind]. Nende vahel on korraga tõmme ja ebakindlus, sest ta ütleb ka: „Non ti fidi“ [Sa ei usalda mind]. Kui nad tantsivad rahva keskel, näib kogu ümbrus aeglustuvat ja müra vaikivat. See on väga filmilik hetk, kuigi sigaret ja alkohol teevad olukorra üsna kaootiliseks.
Korduv sõna „cabana“ jääb meelega veidi salapäraseks. Laulus seostub see pilgu, tantsu, öö ja lähedusega: „Dentro i tuoi occhi, cabana“ [Sinu silmades, cabana] ning „Tutta la notte, cabana“ [Kogu öö, cabana]. Mees tahab, et naine jääks: „Ti prendo e rimani“ [Ma võtan su enda juurde ja sa jääd], kuid lõpus on tunda, et see võib olla ainult ühe öö hetk. Ta järgneb naisele samm-sammult ja kordab, et too tuleb talle meelde, kuigi samas ütleb: „E non tornerò“ [Ja ma ei tule tagasi]. Just see vastuolu teebki loo põnevaks: tantsupõrandal tundub kõik võimalik, aga hommikuks ei pruugi kumbki teada, kas sellest jäi midagi peale segase mälestuse.