EL ELE Lyrics in Estonian by ENES 61
Nasipsiz tähendab 'saatuse poolt õnnistamata' või 'õnnetu'. See on sügav ja emotsionaalne sõna, mis viitab kellegi olukorrale, kus ta on ilma jäänud millestki heast või talle määratust.
Laulus kasutatakse seda, et kirjeldada olukorda, kus keegi on jäänud ilma armastusest või õnnest, öeldes: "Nasipsiz kaldın, bak sahipsiz" (Jäid saatuse poolt õnnistamata, vaata, oled omanikuta). See annab edasi tunde, et tegelane on jäetud ilma ja üksi, mis teeb sellest meeldejääva ja mõtlemapaneva sõna.
"EL ELE" on täiega katki läinud suhte laul, aga esitatud nii, et jääb pähe kummitama. Juba algus kordab nagu kinnisidee: "Olmadı senle el ele" [meiega koos käsi käes ei läinud läbi]. See on see hetk, kus sa oled kellegagi unistanud koos olemisest, aga tegelikkus ütleb väga selgelt ei. Ta ütleb otse: "Yandım bende dertlere" [põlesin ise muredes ära] ja "Daldım bende hayallere" [vajusin ise unistustesse]. Ehk ta on korraga nii haiget saanud kui ka end ikka veel oma peas selle suhte juurde tagasi unistamas.
Keset lugu läheb ta üsna karmiks. Ta ütleb teisele poolele: "Nasipsiz kaldın, bak sahipsiz" [jäid õnneta, vaata, oled omanikuta] ja "Yok benden daha iyisi" [pole minust paremat]. See on korraga enesekaitse ja uhkus: südames valutab, aga suus tuleb välja ülbe joon. Samal ajal süüdistab ta teda: "Kalpsizsin, kalpsizsin" [oled südametu, südametu] ja lisab, et "Bulamazsın daha iyisini bu dünyada" [sa ei leia selles maailmas paremat]. See on väga inimlik segu solvumisest ja vajadusest end paremaks mõelda.
Refrään tuleb ikka ja jälle tagasi nagu kinnijäänud mõte: see "ei õnnestunud koos käsi käes" ja sealt edasi ööd, millele ta justkui ütleb: "Hadi bi' söyle gecelere" [noh, ütle siis öödele] – nagu tahaks, et ööd ise tema valu välja ütleksid. Vahepeal tunnistab ta ausalt: "Olmaz, geliyorsun aklıma" [ei saa, tuled mul meelde] ja "Zor bana yaşam, dayanamam ben daha" [elu on minu jaoks raske, ma ei pea enam vastu]. Seal ei ole mingit ilustamist, ainult otsene: mul on raske, sest mõtted käivad ikka sinu juurde tagasi. See lugu on nagu jonnakas, valus loop, kus uhkus ja igatsus jooksevad kogu aeg vastassuunas.
