Tarunhohtoiseen tähendab 'muinasjutulisse' või 'legendaarsesse'. See on ilus ja poeetiline sõna, mis viitab millelegi, mis on nii imeline ja eriline, et tundub olevat otse muinasjutust.
Laulus kasutatakse seda väljendit "Haluun tarunhohtoiseen" (Ma tahan muinasjutulisse), mis viitab igatsusele millegi maagilise ja erakordse järele, mis viiks neid eemale argipäevast ja rutiinist. See sõna annab edasi unistuste ja vabaduse tunde, mis on laulu keskmes.
JVG "Ikuinen Vappu" räägib lõputust teekonnast ja vabaduse otsingutest, mis on täis seiklusi ja natuke ka kaost. Laulja on justkui põgenemas argielu eest, liikudes pidevalt edasi – "Joensuusta länteen, Kuopiosta pohjoiseen" (Joensuust läände, Kuopiost põhja poole). Ta ei taha enam tööd teha ("Ei enää duunii"), vaid tahab lihtsalt nautida elu ja surub puid ahju ("painan puita uuniin"), minnes sügavamale metsa ("Syvemmälle skutsiin meen").
See on lugu noorest mehest, kes on linnast ära eksinud ("eksyny on stadin poika"), aga naudib seda vabadust. Ta unistab "tarunhohtoiseen" (muinasjutulisest) elust ja tähistab pidevalt, justkui oleks igavene vappu ("Ikuinen vappu takapenkil jatkuu") ehk igavene kevadpüha. See on lõbus ja natuke muretu pilk elule, kus kiirus ja spontaansus on esikohal, isegi kui see tähendab trahve ja hommikusi värinaid.