22 Settembre Lyrics in Estonian by Ultimo
Squarciagola on liitsõna, mis koosneb tegusõnast squarciare (rebenema, lõhkuma) ja nimisõnast gola (kurk). See tähendab 'kurgu häälepaelad lõhki karjudes' või 'täiest kõrist'.
Laulus kasutatakse seda väljendit, et kirjeldada inimesi, kes on elus kõrvale jäetud, kuid suudavad siiski täiest kõrist naerda ("Ho visto gente esclusa / Ridere a squarciagola"). See sõna toob esile tugeva emotsiooni ja vastupanu, näidates, et isegi raskustes on võimalik leida rõõmu ja elujõudu.
Ultimo laulab siin otsusest elada ilma liigse küsimiseta: „Preferisco vivere“ [ma eelistan elada], „preferisco stringere / che lasciare perdere“ [eelistan kinni hoidmist allaandmisele]. Laul liigub vastandite vahel: üks sajand ja üks sekund, soov lahkuda ja siis uuesti lähedale tulla, vaikus sügisõhtutel ja naer inimestel, kes on end kunagi kõrvalejäetuna tundnud. Kõige armsam on ehk kutse rääkida saladust, samal ajal kui jutustaja tunnistab, et vajab teise inimese usaldust ja loodab, et too teda „salvi“ [päästab]. See ei kõla nagu täiuslik plaan, vaid nagu aus palve: jäta vanad veendumused maha ja ehitame uued sõnad koos.
Korduv lause „Io la vita la prendo com’è“ [mina võtan elu sellisena, nagu see on] annab laulule selle keskse hoiaku. Jutustaja ei taha „quel treno che porta nel futuro“ [seda rongi, mis viib tulevikku], vaid soovib nautida ka ühtainsat lihtsat minutit. 22. september on tema jaoks konkreetne paik või hetk, kuhu ta tahaks tagasi pöörduda, kuigi praegu „non posso“ [ma ei saa]. Lõpus muutub isiklik unistus missiooniks: ta tahab laulda keset talve, „per dar la primavera“ [et anda kevad]. See on ilusalt suur ja veidi pöörane lubadus, kuid just seepärast mõjubki see laul nii otsekoheselt: elu ei küsi temalt luba, nii et ta otsustab ikkagi püsti tõusta ja edasi minna.
