Tähtipölyä tähendab otsetõlkes "tähetolmu". See on maagiline ja poeetiline sõna, mis viitab millegi imelise ja eeterliku olemasolule.
Laulus kordub see sõna mitmes kontekstis – laste juustes, vanade fotode peal, isegi urni kaane all. See sümboliseerib elu mööduvust, mälestuste püsivust ja seda, et igas hetkes, olgu see rõõmus või kurb, on midagi imelist ja igavikulist. See on ilus ja sügav sõna, mis kutsub mõtisklema elu ja aja üle.
Samuli Edelmanni laul "Tähtipölyä" on tõeline pärl, mis räägib elust ja selle mööduvusest, aga ka igavesest ilust, mis igas hetkes peitub. Laul viib meid rännakule läbi erinevate eluetappide ja olukordade, kus tähtitolm on alati kohal.
See algab romantilise pildiga pargipingil suudlevast paarist: "Tyttö poika suutelee / Puiston penkillä elämä aukee / Tytön hiuksilla on tähtipölyä" [Tüdruk poissi suudleb / Pargipingil elu avaneb / Tüdruku juustes on tähtitolmu]. Seejärel näeme hulkurit, kes möödub, ja isegi tema õlgadel on tähtitolmu. Laul jätkub piltidega lapsepõlvest, noorusest, vanadusest ja isegi surmast, näidates, et tähtitolm on kõikjal – lapse ämbris, hotelli klaaslaual, vanaema mälestustes ja isegi urni kaane all. Iga hetk elus on eriline ja väärtuslik, sest "Hetken elämää kaikki kellot soittaa / Hetken elämää kaikki kunnioittaa / Hetken elämää / Tähtipölyä" [Hetke elu kõik kellad helisevad / Hetke elu kõik austavad / Hetke elu / Tähtitolm].