Morgenglanz tähendab 'hommikukuma' või 'hommikune sära'. See on poeetiline ja haruldane sõna, mida igapäevases kõnes või lauludes tihti ei kohta.
Laulus kirjeldab see sõna looduse ilu ja värskust koidikul, mil kaste katab maad ja päikesevalgus peitub lehtedes. See loob kauni ja rahuliku pildi, mis kutsub esile tunde looduse väest ja puhtusest.
Oonaghi „Gäa” pöördub Maa poole nagu elava ema poole. Alguses avaneb udune hommikupilt: „Morgenglanz, von Tau bedeckt” [hommikuvalgus, kaetud kastega] ja päevavalgus, mis on „in den Blättern versteckt” [lehtede sisse peitunud]. Gäa elab lauluteksti järgi meis ning kivides ja metsades. Ta „bewahrt die Welt, gibt der Erde Gestalt” [hoiab maailma ja annab maale kuju], nii et loodus ei ole siin lihtsalt taust, vaid jõud, mis maailma koos hoiab.
Kõige südamlikum mõte kõlab reas „Du bist in uns, wir sind in dir” [sina oled meis, meie oleme sinus]. Inimene ja Maa kuuluvad teineteisesse: Gäa koob maailma „bis ans Ende der Zeit” [aegade lõpuni], tema hingus kannab hinge üles ning tema südamelöök elab meis. Korduv nimi „Gäa” mõjub nagu palve või loits, samal ajal kui vahele tulevad saksakeelsed pildid tuulest, ööst ja elust. Laul kutsub kuulama, avanema ja märkama, et iga sõna võib anda jõudu. See on suur ja veidi müstiline mõte, kuid sõnum on lihtne: maa hingab, meie elame selle rütmis ja oleme temaga seotud.