Saudade on portugali keelele omane sõna, mis kirjeldab sügavat igatsust, nostalgiat ja melanhooliat millegi või kellegi järele, kes on kaugel või kadunud. See on tunne, mis sisaldab nii kurbust kui ka armastust korraga, ja seda peetakse sageli tõlkimatuks.
Laulus korratakse sõna "saudade, saudade" ("igatsus, igatsus") ja lauldakse "Mas a saudade vai continuar" ("Kuid igatsus jätkub"), rõhutades, et see igatsustunne ei kao kunagi täielikult. Sõna kordamine annab laulule peaaegu palveliku, kurvalt ilusa tunde.
Nuno Ribeiro lugu "Maria Joana" on südamlik hüüd armastatule, mis räägib igatsusest ja kaugusest. Laulja on Lissabonis, põhjast tulnud, ja otsib oma unistust, kuid tunneb samal ajal tohutut igatsust Maria Joana järele. Ta meenutab koos veedetud aegu, näiteks seda, kuidas Maria hammustas tema huuli, ja isegi "francesinha" [Portugali võileib] ei maitse enam samamoodi, sest see pole enam vürtsikas. See kõik toob tagasi mälestused.
Ta tunneb, et ei pruugi vastu pidada, sest Maria ei ole temaga. Laulja palub Marial võtta esimene buss ja tulla tema juurde jäädavalt: "Maria Joana / Apanha o primeiro autocarro / Vem ficar p'ra sempre do meu lado" [Maria Joana / Võta esimene buss / Tule jäädavalt minu kõrvale]. Ta palub isegi oma emal Maria eest hoolitseda ja küsib, miks Maria temaga pole. Laulus on palju kurbust ja pisaraid, aga ka lootust, et Maria tuleb tagasi. See on ilus lugu armastusest ja igatsusest, mis paneb mõtlema oma lähedastele.