Ulotna tähendab 'põgus', 'mööduv' või 'põgenev'. See on ilus ja poeetiline sõna, mis viitab millelegi, mis on raskesti tabatav või kiiresti kaob.
Laulu pealkirjas "Melodia Ulotna" (Põgus meloodia) annab see sõna edasi meloodia efemeerse ja tabamatu olemuse. See viitab ka laulja mõtetele ja tunnetele, mis on samuti põgusad ja raskesti hoitavad, luues sügava ja mõtiskleva tooni.
Mela Koteluki laul "Melodia Ulotna" on nagu õrn sisekaemus hetkedest, mil proovime oma elus tasakaalu leida. Laulja tunneb, et miski tõmbab teda tagasi, nagu "prywatna grawitacja" [isiklik gravitatsioon], mis teda kord ligi tõmbab ja siis jälle eemale lükkab. Ta igatseb millegi enama järele, soovib olla lähemal ja saada rohkem, kuid see kõik tundub olevat "wciąż za daleko by mieć" [ikka veel liiga kaugel, et omada].
See on lugu lootusest ja ootusest, et see miski, see "on" [tema], on kuskil olemas ja juba "moim śladem idzie" [minu jälgedes kõnnib]. Laulja leiab lohutust ja päästet muusikast, meloodiast, mis on justkui lenduv mõte – "ulatujaca myśl, melodia" [lenduv mõte, meloodia]. Ta tahab selle meloodia endaga kaasa võtta, nagu "wezmę jedną z nich ze sobą spać" [võtan ühe neist endaga magama], et see teda päästaks ja temaga jääks.