Funambule tähendab sõna-sõnalt „köielkõndijat”, inimest, kes liigub kõrgel pingul köiel. See on haruldane ja kujundlik sõna, mis muudab laulu eriti meeldejäävaks.
Laulus tähendab en funambule „nagu köielkõndija”: laulja tunneb, et ta liigub ebakindlalt ja tasakaalu kaotamise piiril, samal ajal kui ta mõtleb pidevalt oma endisele kallimale.
Louane’i laul „On Était Beau“ räägib inimesest, kes mõtleb endisele kallimale peaaegu igal pool: kõnniteedel, puiesteedel, öösel, tänavalaternate all ja isegi ärgates. Korduv fraas „Je pense à toi“ [mõtlen sinule] muudab igapäevased kohad tema mälestuste kaartideks. Pealkiri tähendab „Me olime ilusad“, kuid see ei kirjelda ainult välimust. Laul vaatab tagasi suhtele, mis oli hea ja helge, eriti siis, kui nad „souriait pour rien“ [naeratasid ilma põhjuseta]. Samal ajal ütleb jutustaja otse: „On accélérait sans freins“ [me kihutasime piduriteta] ja „On s’aimait trop / Pour s’aimer bien“ [armastasime teineteist liiga palju, et osata teineteist hästi armastada]. See on tugev ja veidi valus mõte: tunded olid suured, aga suhe ei püsinud nende kiirusele vastu.
Laulu teises pooles muutub igatsus järjest kurnavamaks. Jutustaja mõtleb teisele inimesele kodus, teedel, rahvamassis ja udus, ütleb „J’suis ridicule“ [ma olen naeruväärne] ning tunnistab, et on peaaegu kinnisideeline. Sõna „j’“ on kõnekeelne lühend sõnast je, nagu eesti keeles vaba kõne „ma olen“ asemel „ma’ olen“. Väljend „avoir le cafard“ tähendab sõna-sõnalt „prussakat omama“, kuid prantsuse keeles tähendab see, et inimesel on masendus või halb tuju. Lõpus on pilt eriti otsene: „Je perds mon souffle“ [kaotan hingamise] ja „Au bord du gouffre“ [kuristiku äärel]. See pole enam armas tagasivaade, vaid inimene, kes ei suuda lahti lasta, kuigi teab, et nende „ilus“ suhe kihutas liiga kiiresti.