Klatergoud tähendab sõna-sõnalt "kullatud tina" või "võltskuld". See on huvitav sõna, mis viitab millelegi, mis näib väärtuslik, kuid on tegelikult odav ja petlik.
Laulus kasutatakse seda metafooriliselt, et kritiseerida looduse hävitamist materiaalse kasu nimel: "Een boom van duizend jaren oud wordt neergehaald in het woud en omgeruild voor klatergoud" (Tuhandeaastane puu raiutakse metsast maha ja vahetatakse võltskulla vastu). See sõna toob esile laulu keskkonnateemalise sõnumi ja paneb mõtlema tõeliste väärtuste üle.
K3 laul „De Aarde Beeft” („Maa väriseb”) kõlab nagu hoogne keskkonnahoiu-hüüe, kuigi sõnum on üsna terav. Laulus kihutavad autod tänaval ja maailm läheb „liiga kiiresti”, samal ajal kui jäämägi merre kukub ning ministrid ütlevad televisioonis, et „ah, pole hullu”. Korduv hüüe „En de aarde beeft” („Ja maa väriseb”) muudab looduse justkui tegelaseks, kes annab märku, et midagi on valesti. Laul küsib otse, kuidas saab keegi unustada, et planeeti jagatakse „kõigega, mis elab”.
Teises salmis võetakse metsas maha tuhande aasta vanune puu ja vahetatakse see „klatergoud’i” ehk sädeleva rikkuse ja tühise kuldse hiilguse vastu. Kõige jõulisem osa tuleb siis, kui laulja ei lepi mõttega, et lapsed on ainult tulevik: „Zeg nee zo luid als je kan” („Ütle nii kõvasti „ei” kui saad”) ja „leg je hand in mijn hand” („pane oma käsi minu kätte”). See on lihtne üleskutse koos tegutseda ning kaitsta maailma, mille täiskasvanud annavad edasi lastele ja kõigile teistele elusolenditele.